Mul on sama. Kui õnnestub tabada, et see on nüüd “elu hetk”, siis sukeldun sellesse. Astun justkui enda kõrvale ja vaatan, missugust valgust ja detaile Heidit enda ümber näeb. Neid hetki saan uuesti välja võtta nagu pilt­postkaarte. Teinekord kahetsen, et ei taibanud mõnda olukorda sisse minna. Siis loon seda tagantjärele uuesti. Meenutan detaile, et need ei kaoks. Harriet joonistab neid üles.

Küllap vaimustute teiegi 75aastasest Leilist, kes on kirglik maratoonar. Mõistate – joosta 42 kilomeetrit seitsmekümne viieselt! See on paras teekond ainuüksi kõndida! Kusjuures Leili tõeline vaimustus algas 64aastaselt ja pani ta peagi tegema kuni 49 maratoni aastas… Jah, ta oli küll varemgi maratonidel käinud, alates 36. eluaastast. Üle kümneaastase pausi järel läks uuesti. Leililt tahan õppida, et igas vanuses on uus algus võimalik. Ennast ei tohi maha kanda. Alati saab alustada nii sportliku harrastuse, eelnevast erineva ellu­suhtumise kui ka inimsuhete uuendamisega. Teinekord on läinud pusasse suhe (täiskasvanud) lapsega või jäänud soiku suhtlus kallite sugulaste või klassi­kaaslastega… Loe lugu maratoonar Leilist siin.

Samasse vakku läheb ajakirja lugu 54aastasest Piretist, kes võttis alla 11 kilo. Tõin tema vanuse välja ainuüksi seepärast, et talle tundus: vanuse tõttu pole enam võimalik paremasse vormi saada. Justkui tuleks hääbumisega leppida. See pole tõsi! Loe innustavat artiklit Piretist siin.

Võin tänu tööle Tervis Plussi pea­toimetajana ja huvile teadusuudiste vastu öelda, et pole ühtegi põhjust, miks ei võiks igas vanuses endale nauditavas keha­kaalus ja heas füüsilises vormis olla.

Jaga
Kommentaarid