Kui teie ees keegi foori rohelise tule maha magab, võib see olla Harriet, kes unustas end majade vahelt paistvat loojangutaevast vaatama. Seda on juhtunud mitmeid kordi. Ta võib ka terve päeva vaadelda, kuidas õuna­puu õitseb. “Olen istunud akna all ja vaadanud õunapuud naabri aias. Kuldreneti roosakad õied...” räägib Harriet. “Liikunud binokliga mööda puu õisi ja oksi. Tahtsin vaadata nii, et on ­vaadatud.”

Tema silmad lähevad vidukile ja liiguvad sisemisel kujutluspildil õielt õiele, ühelt krobeliselt oksalt teisele. “Et ei oleks nii, et avastan – nüüd on jälle üks kevad möödas. Tahtsin tunda, et olen kevadet näinud."

Harrieti varasematest usutlustest võib jääda mulje, et ta on omaette olija, üksik uitaja. Tegelikult oskab ta võrratult elada nüüd ja praegu – osaleda pillerpallitavas suhtluses, aga sobivat hetke kohates peatada aeg. Ta pole otsingul, vaid voolamises.

Ühel suvel käis Harrieti ja tema elukaaslase Mait Malmsteni maakodus kuu jooksul 95 külalist. On nädalaid, kui Harrietil on kuus või seitse etendust, teatrielu on intensiivne. Sinna vahele mahuvad ka armsad, toredaid seltskondi koos hoidvad hobid. “Olen karjainimene, mitte mingil tingimusel erak. Tahan elu ümber­ringi. Mulle meeldib ainuüksi teadmine, et keegi on kodus. See on minu tugisammas. Nüüd, elu keskpaigas, kui lapsed...

Harrieti intervjuud loe edasi juba artiklist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid