“Miks sa topid emotsioone kinni toiduga?” Piret (54) väljus emotsionaalse söömise nõiaringist ja saavutas ideaalkaalu nagu niuhti

Paljud keskealised on leppinud, et kehale kogunevast polstrist on aastatega lahti saada üha raskem, kui mitte võimatu. Tartus elav lasteaiaõpetaja Piret Arendi (54) tõestab vastupidist – nooruses on ta pidanud end kehakaalu nimel palju rohkem piitsutama kui nüüd, kui kaotas kergesti 11 üleliigset kilo.

Kolme lapse ema Piret teab hästi, mida tähendab kõikuv kehakaal. Pärast iga lapse sündi pidi ta kõvasti vaeva nägema, et tekkinud ülekilodest lahti saada. Piret on proovinud elu vältel kõikvõimalikke dieete ja kaalu kaotamise nippe. “Olen olnud kapsasupidieedil, veregrupidieedil, pidanud punapeedidieeti, mis lõppes sisuliselt kokkukukkumisega, lugenud kaloreid Figuurisõprade süsteemi järgi, rassinud jõusaalis,” loetleb ta. “Jah, kilod läksid küll, aga kõik tuli aja jooksul tagasi, kui asjaga enam nii väga ei tegelenud.”

Oma tavapärasest kaalust kümme kilo raskemana arvas Piret, et üleminekuaja järel ongi see loomulik ja isegi paratamatu. “Katsusin peale passida, et kaal ei hakkaks 70 näitama. Tundsin, et tassin endaga midagi üleliigset kaasas, teisalt olin sellega üsna leppinud, sest ega ma saanud ju ennast ka paksuks pidada. Meeski sõnas, et olen paras,” räägib Piret. “Olin üsna veendunud, et ega minu vanuses enam kaalu langetada saa ja selliseks nüüd jäängi.”

Pireti komistuskiviks olid õhtud. Päeva jooksul suutis ta olla toiduga sõbrasuhetes ehk mitte liiga palju sisse ahmida, pärast tööpäeva võis aga kodus lõputult süüa, ja nii iga päev. “Sooja toitu, kindlasti puuvilju, magusat ja juustu. Juust mahtus sisse isegi siis, kui kõht oli väga täis. Ma lihtsalt ei suutnud lõpetada. Selle tagajärjel oli paha olla ja süüdistasin ennast pidevalt, et jälle läks asi käest ning hommikulgi oli kõht veel täis.”'

Kuidas Piret oma sõltuvussöömisel sabast kinni sai ja ilma suurema vaevata ideaalse kehakaalu saavutas, loe edasi juba artiklist.