Samuti võiks Tänavsuu sõnul olla toetajate seas rohkem ettevõtteid. 2023. aastal oli maksudeklaratsioonide põhjal eraisikute annetuste üldine osakaal Eestis 2/3 ja ettevõtjate annetustel 1/3. Näiteks suurannetaja Utilitase kõrval annetas fondile eelmisel aastal kümmekond ettevõtet aasta jooksul vähemalt 1000 eurot.

Tänavsuu sõnul võiks annetajate hulka lisanduda Eesti ettevõtjaid, kes soovivad oma tootele või teenusele anda heategevusliku lisaväärtuse ning seeläbi eristuda tarbijate silmis. „Tarbijal on kindlasti hoopis parem meel osta kaupu või teenuseid, millega kaasneb boonusena abivajajate aitamine. Üheks inspireerivaks näiteks on Eesti suurimates kaubanduskeskustes käivitunud kuuenädalane kampaania, mille käigus annetab Procter & Gamble oma rahvusvaheliste tuntud laiatarbebrändide (Pampers, Gillette, Ariel, Fairy, Always, Old Spice, Head&Shoulders, Oral-B jt.) müügist kindla summa Vähiravifondile Kingitud Elu,“ tõi Tänavsuu näite.

Siiski on uue trendina paljud väikesed osaühingud tulnud fondi püsiannetajate hulka. Vähiravifondil jätkub annetajaid praegu seinast seina ja igal aastal laekub fondi kontodele üle 150 000 erineva annetuse. Eelmisel aastal kogus Vähiravifond Kingitud Elu kokku 4,5 miljonit eurot. „Oluline on rõhutada, et iga väiksemgi annetus on vajalik, olgu see kasvõi 1 euro iga kuu,“ lisas Tänavsuu.

Vähiravifondi annetused ei ole sõja puhkemise järel märkimisväärselt vähenenud. Ka ei mõjutanud fondi oluliselt COVID kriisi puhkemine ega majandussurutis. „Fondi toetajad peavad meie tegevust oluliseks, olenemata millised ajad valitsevad ühiskonnas või majanduses ja kui kallis on ravi,“ rääkis Tänavsuu.

Huvitav on ka fakt, et suurim osa Eestis kogutavatest annetustest läheb traditsiooniliselt kirikutele ja usulistele ühendustele - 2023. aastal moodustas see 32% kõikidest annetustest ehk 24,8 miljonit eurot. Tervishoiu osakaal oli 12% ehk 9,4 miljonit eurot (selle summa sees suurim tegija Vähiravifond) ning kolmandaks valdkonnaks on haridus ja teadus 11%-ga ehk 8,9 miljoniga. 2023.aastal oli vähiravifond Eesti suurim annetuste koguja 3,37 miljoni euroga.

Kokkuvõttes ootab Toivo Tänavsuu lähiaastatelt nelja annetuskultuuri trendi välja joonistumist. Esiteks, regulaarsete püsiannetajate lisandumist ja annetamise muutumist veelgi loomulikumaks. Teiseks, heategevusfondide läbipaistvuse ja efektiivsuse suurenemist. Kolmanda trendina ootab Tänavsuu mõtteviisi hääbumist, mille kohaselt on annetamine ainult rikaste või heal elujärjel olevate inimeste pärusmaa. Neljanda trendina võiks hakata vähenema emotsiooni pinnalt annetamine ja annetaja võiks hakata rohkem küsima, kuhu tema annetus läheb.

Anu Meriste ütleb, et ta ei ela minevikus ega hoia vanadest asjadest kinni. „Ma ei mõtle nii, et vot sellest päevast alates muutus mu elu halvaks,“ vihjab ta üheksa aastat tagasi alguse saanud teekonnale. Kui mõni naaber trepikojas satub praegugi küsima, kuidas sul läheb, vastab elurõõmus Anu, et hästi läheb. Ta on otsustanud keskenduda sellele, mis igas päevas head on. „Meie peres on elu nii nagu igal teiselgi, igapäevaelu askeldused. Vähiravi on lihtsalt üks asi lisaks, millega pean arvestama,“ ütleb kolme tütre ema, kelle kallihinnalist vähiravimit rahastab eraalgatuslik toetusfond Kingitud Elu.

„Ravim toimib. Kohe algusest peale hakkas selle uue ravimiga mu kõrge kasvajamarker kolinal alla tulema. Kõik mu näitajad on praegu head,“ rõõmustab Anu Meriste.

Kui Anu rinnavähi diagnoosi sai, oli 2015. aasta sügis. Vanem tütar õppis keskkooli lõpuklassis, keskmine kümnendas ja pesamuna oli veel lasteaialaps. „Mu tutvusringkonnas polnud tol ajal kedagi nii noort, kes oleks pidanud vähiga rinda pistma,“ alustab Anu.

„Pidasin seda surmaotsuseks“

Toonased sündmused hakkasid hargnema üsna juhuslikust rinnakabineti külastusest, kuhu Anu koos sõbrannaga niisama kontrolli läks, sest vanus oli juba sealmaal – 43. Mammogrammiga tuvastati Anu rinnast kahtlane leid ja arst suunas naise biopsiat tegema. Anu otsustas esialgu närvi mitte minna, sest ei pea ju kohe halvimat eeldama. „Sel päeval, kui läksin biopsiat andma, unustasin telefoni koju. Lamasin arstikabinetis laual ja arst ütles mulle pikema jututa karmilt välja, et see on rinnavähk. Siis saabus šokk. Lihtsalt nutsin. Bussis nutsin. Läbi pargi koju minnes nutsin. Kellelegi helistada ka ei saanud,“ meenutab naine trööstitut hetke. „Pidasin seda siis surmaotsuseks. Ei näe ma ei kevadet ega ühegi lapse koolilõpetamist. Aga siin ma nüüd olen,“ naerab Anu.

„Rääkisin oma haigusest, ütlesin, et emmel on nututuju ja raske praegu, aga nüüd on juba hästi ka, sest arstid aitavad.“

Pärast diagnoosi selgumist veetis Anu terve nädalavahetuse oma toas nuttes. „Ei tahtnud terve pere ees mingit õudset tsirkust korraldada. Noorim laps ju vaid kuuene, pidin teda säästma. Emotsionaalne ja aval nagu ma olen, teha nägu, et midagi pole juhtunud, ma ka ei suutnud. Rääkisin oma haigusest, ütlesin, et emmel on nututuju ja raske praegu, aga nüüd on juba hästi ka, sest arstid aitavad,“ meenutab Anu. „Mu lastel pole siiamaani olnud hirmu, et appi, emme sureb ära. Küsisin hiljuti oma nüüdseks 15aastaselt pesamunalt, kas mu haigus, pidevad ravid ja muu sellega seonduv on kuidagi ta lapsepõlve halvemaks teinud. Ta vastas ei. „Sa oled ikka ju tavaline, minu emme!“ Siis oli mul hea tunne, mu pere on suutnud sellega toime tulla. Ei taha ju, et me elu oleks nagu mingi õudus.“

  • SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu. Hakka püsiannetajaks!