„Ei ole vaja solvuda, et sõbrad ei tule külla.“ Kuidas rääkida vähist ja kuidas suhelda vähihaigega? Vähi seljatanud Tiina lugu

Tänavu Aasta Vabatahtlikuks valitud päikeselise ja naeratava Tiina Hussariga kohtudes ei arvaks iialgi, et selle naise elu muutis täielikult võitlus vähiga. Ta seljatas raske haiguse, kuid kukkus seejärel süsimusta enesehaletsuse auku. Sealt väljaronides leidis ta end uuesti ja temast sai innukas vabatahtlik ning toetav õlg nendele, kes võitlevad samasuguste vähiga seotud hirmude ja masendusega.

Umbes üheksa aastat tagasi sai Tiina kutse tulla emakakaelavähi sõeluuringule. Ta ei läinud, sest oli enda arvates puruterve inimene. Aasta-poolteist hiljem avastas tema naistearst rutiinses kontrollis emakakaela koemuutused, millele järgnes konisatsioon ja koeproovide võtmine. „Nädal hiljem helistas proove teinud arst ja ütles, et ta on pannud mulle aja onkoloogile ja ma pean sinna minema,“ räägib Tiina. „Registratuuris värisesid käed nii, et registraator ütles seda märgates: „Ärge muretsege, te olete parimates kätes – see on meie kõige parem onkoloog üldse siin.“ Ta võib ju öelda seda kõigile, aga see mõjus…“

Selgus, et Tiinal on III staadiumi emakakaelavähk, mis oli juba ajanud siirded lümfidesse. Kohe algas kurnav keemiaravi, kuid Tiinale ei olnud asja tõsidus ikka veel pärale jõudnud. „Sain keemiaravi igal neljapäeval ja oma järjekorda oodates istusin samade inimestega iga kord paar tundi haigla koridoris. Seal oli üks kuueaastane poiss, kellega me koos ootasime. Alguses olime mõlemad juustega, kuid nädal-nädala järel jäi juukseid järjest vähemaks, kuu möödudes olime mõlemad kiilad. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin, et no mille eest on lapsel selline haigus – sel hetkel tunned teravalt elu ebaõiglust.“

Suvi läbi mustas augus

Keemiaravi võttis Tiina täiesti läbi. „Olin väga nõrk, halb oli olla, soolestik ütles üles. Kaheksa keemiaraviseanssi tundus igavikuna. Juuksed tulid salkudena ära, kuni ühel hommikul oli terve padi blonde juukseid täis. Elukaaslane ajas siis mu pea täiesti paljaks. Olin ilma ripsmeteta ja kulmudeta tulnukas. Haletsesin ennast pidevalt ning enesehinnang oli miinuses,“ kirjeldab ta. Miinuses enesehinnang langes aga veel, kui Tiina operatsiooniga kõigist oma naisorganitest ilma jäi. „Elasin seda väga üle – mulle tundus, et olen nüüd poolik. Ometi olin ju 47-aastane, lapsed täiskasvanud. Imelikul kombel ei jaksanud ma sel ajal terveks saamise peale isegi mõelda, lihtsalt vegeteerisin kogu suve täielikus mustas augus. Nutsin iga päev, kuskil ei käinud, midagi ei teinud. Ja kelleltki abi ka ei otsinud ning ega keegi mulle seda ka ei pakkunud.“

Tagantjärele imestab Tiina isegi, et kuidas temal küll vähihaiguse tõsidusest arusaamine viitega käis – ta ju seljatas vähi, kuid selle asemel, et rõõmustada, tundis ta vaid enesehaletsust ning arvas, et elu on nüüd läbi...

Tiina lugu loe edasi juba artiklist.