Oled eluaeg jooksmist vihanud, sest veremaik tuleb suhu? Luba end ümber veenda. Siin on kahe sellise naise lugu, kes läbivad nüüd maratone nautides

Maratoni võib läbida suure tahtejõu najal, kuid Nele Eichhorn ja Maris Heinaru teavad, et 42 kilomeetrit saab ka mõnuga joosta. „Käies maailmamaratonidel, tahan nautida üle finišijoone tulemist ja tagasi hotelli jalutamist. See on minu jaoks täielik kingitus,“ räägib Nele, kuidas rahuliku pulsiga jooksmine on aidanud tulemusi parandada.

Nele Eichhorn on saavutanud oma pikaaegse eesmärgi saada kätte kuue kõige suurema linnamaratoni medalid. Selle aasta märtsis toimunud Tokyo maraton oli New Yorgi, Chicago, Londoni, Berliini ja Bostoni järel viimane. Nende maratonide läbimine on tal võtnud pere ja töö kõrvalt aega seitse aastat. „Võistlen eelkõige iseendaga. Ma pole kunagi läinud starti mõttega, et jooksen sama distantsi kiiremini kui keegi teine, vaid kiiremini kui ma ise eelmisel korral. Maraton on samas austustäratav distants, kus võib palju asju juhtuda,“ tõdeb ta.

Kuigi jooksmisega alustas ta juba lapsena koos vanaisaga orienteerumas käies ja koolis krossijooksus võisteldes, siis päris regulaarselt hakkas ta treenima veidi üle kümne aasta tagasi. „Joostakse ikka millegi poole või millegi eest ära. Alguses mulle tundus, et ma jooksin selleks, et saada laste kõrvalt oma mõtete jaoks aega ja parandada füüsilist vormi,“ räägib ta harrastuse algusest. Mida aeg edasi, seda enam jookseb ta enda tundmaõppimise poole, jooksmine aitab sellele kaasa.