Arendab aju ja vastupidavust. 10 põhjust, miks tegeleda linnaorienteerumisega
(26)Linnaorienteerumine on mugav ja lihtne viis, kuidas saada ennast vähemalt korra nädalas aktiivselt liikuma. Harrastusel on palju olulisi tervisehüvesid, mis on ka põhjuseks, miks tulla 3. juulil kell 17 Tartu Keskpargis algavale Tervis Plussi ja Seiklushundi korraldatavale päevakule.
„Kui pidada silmas orienteerumist, siis kõige suurem tervisehüve tuleb liikumisest,“ ütleb sporditeadlane Jarek Mäestu. Tund aega igapäevast mõõdukat liikumist on just see aeg, mis avaldab teadusuuringute põhjal kõige paremat kasu. Kui juba pikemalt treenida, siis võivad suureneda riskid, nagu ülekoormusvigastused, väsimus ja südameprobleemid.
Mäestu on Tartus Seiklushundi linnaorienteerumistel käinud kümme aastat. „See on emotsionaalne vahend, kuidas kord nädalas planeerida endale üks liikumine. Kui niisama jooksmiseks aega leida on keeruline, siis orienteerumine pakub teistmoodi pinget. Mõtted on need 30–40 minutit ainult kaardi lugemisele ja rajale keskendunud, mistõttu on see kergem kui lihtsalt jooksmine.“ Kuna pea tegeleb vaid hetkel toimuvaga, siis jäävad muud mõtted kõrvale. See jällegi aitab osalejal töö- või koolistressi maandada.
Võimalus valida oma tempo
Linnapäevakute rada läbitakse erineva ajaga – kui kiirematel õnnestub see 20 minutiga, siis rahulikult kulgedes võib see võtta tunni või rohkemgi. Liikumiskiiruse saab valida oma treenituse järgi. Võimalikult ühtlases tempos läbib raja aga kõige kiiremini. Võistlusmoment pole linnaorienteerumise juures kõige olulisem. „Loomulikult võib vahepeal ka kõndida, kui enam ei jaksa. Kui aga plaanis on lihtsalt rada nautida, siis võib selle läbida ka sörkjooksuga või lihtsalt kõndides,“ soovitab Mäestu. Raja läbimise aega näeb hiljem protokollist.
Orienteerumisel saab proovile panna oma mälu ja oskuse kaardi järgi liikuda. „Hästi oluline on pidevalt teada, kus sa kaardi peal asud. Kellegi järel joostes ja siis maha jäädes võib pärast tükk aega minna, et kaardil oma asukoht tuvastada,“ tõdeb Mäestu. Asukoha määramisele aitab kaasa ka linna tundmine. „Kui ma asun näiteks Tartu ülikooli taga, siis leian kaardil koha lihtsalt üles. Samas kuskil Raja tänava pargi kandis, kus on aiamaad, on mõne täpse põõsastiku kindlaks tegemine juba mõnevõrra raskem.“ Linnas on ka piirkondi, kus majad ja nende asetus on väga sarnased. Ta toob näitena Annelinna, kus neljakandiliselt asetsevaid viiekorruselisi maju on päris mitu ja kui kogemata minna kuskilt valesti, on keerukas end kaardil uuesti paika panna.
Väga head kaarditundmist linnaorienteerumine siiski ei nõua. „Linnaorienteerumine on selles mõttes väga hea, et ei saa väga ära eksida – kaardi ja looduse kokkuviimine on lihtsam kui metsas,“ leiab Mäestu.
Koos perega rajale
Päevakule võib minna ka koos sõbra või perega, mis annab üritusele hea sotsiaalse aspekti. „Kaarti saab siis koos vaadata, sest kaks pead on ikka kaks pead. Ja saab vaielda, kumba rada valida,“ muigab Mäestu.
Seiklushundi päevakud on aastatega aina populaarsemaks muutunud, tõdeb Dora Anton, kes on üks üritustesarja korraldajatest. Sel kevadel osales päevakul keskmiselt 504 inimest, populaarseimal päevakul tuli kokku suisa 648 orienteerumissõpra. Võrdluseks, näiteks aastal 2018 oli keskmine osalejate arv 384. Päevakute populaarsusel on mitu põhjust.
Rutiinsus. Iga kolmapäev, ükskõik mis ilmaga, toimub päevak. Tihtipeale ostetakse ette ka 5/10 korra piletid, mis omakorda suurendavad tõenäosust, et ka päriselt vead end kohale, sest on ju makstud.
Mugavus. Reeglina toimuvad päevakud Tartu linnas või selle lähiümbruses, mistõttu on see kättesaadav ja lihtsasti ligipääsetav paljudele. Lisaks on päevaku start avatud pikalt, kella 15–19, mis tähendab, et saad ise valida sobiliku hetke, mil tulla ja läbida endale sobiv rada.
Uudsus. Kui lihtsalt jooksmine hakkab ära tüütama või rajad kipuvad korduma, siis päevakuga seda muret ei ole. Võib ju tunduda, et tunned Tartut läbi ja lõhki, kuid päevakul avastatakse tihti uusi nurgataguseid ja tänavaid, kuhu muidu ehk ei satu. Ja kui pea on hõivatud orienteerumise ja optimaalse teekonna otsimisega, siis ei pane tähelegi, kuidas kilomeetrid jalge all lendavad.
Tasuta osalus lastele. Päevakute osalejaskonnast moodustavad umbes 1/4 lapsed ja noored. Kes tuleb ise oma sõpradega, tullakse treeninggruppidega ja loomulikult kogu perega. Tihtipeale alustatakse lastega käimist ning mõne aja möödudes lippavad vanemad juba ise ka pikematel radadel.
Vabadus valida, kuidas liigud (jalutad, jooksed, sõidad jalgrattaga) ja kui kiiresti. Kuigi võimalik on valida nelja eri pikkuse ja raskusega raja vahel, on alati võimalik võtta ka kõikide punktidega kaart ning teha endale ise sobilik rada.
