Rasvumine on terviserisk, mida ei peaks taluma. Teadlane: me ei saa panna pead liiva alla, et ülekaalul on negatiivsed tagajärjed

„Me oleme nagu ühes suures loomkatses, kus antakse nii palju süüa, kui kannatab, ja vaatame, mis saab,“ ütleb professor Uku Vainik, kes uurib, miks mõned inimesed tulevad kaalulangetamisega paremini toime. Ülekaalu puhul mängivad suurt rolli küll geenid, kuid mitte ainult.

Toit on rammusam ja kättesaadavam kui kunagi varem. Kui keskajal võis inimene vaid unistada piimajõgedest ja pudrumägedest, siis nüüd on need igapäevaselt olemas. Kui tahaksime, siis võiksime süüa kasvõi hommikust õhtuni. Tõhusamad põllumajandusmeetodid võimaldavad rohkem toitu toota, tänu millele ongi see nii vabalt ja odavalt kättesaadav. Käitumispsühholoog Uku Vainiku sõnul peakski toit olema odav, kuid mitte nii rammus ja magus.

Kuna toidu kättesaadavus on olnud inimajaloo vältel pigem kesine, siis pole keskkond ülekaalu geenil lasknud sellisel määral avalduda. Nüüd aga saame süüa nii palju kui tahame ning tuleb välja, et mõned jäävad endiselt kõhnaks aga teised lähevad paksuks. „Tegelikult on ime, et me kõik paksuks ei lähe, sest toit on nii kergesti kättesaadav,“ tõdeb teadur. Kui elaksime ühiskonnas, kus vaid kuningad saavad palju süüa, siis oleksid ka ülekaalus inimeste numbrid teised.

Ülekaalu soosiv geen siiski ei tähenda, et inimesel poleks muud valikut, kui rasvuda.