Igal juhul otsustasin sel aastal teha täiesti teisiti. Alustasin peeglisse vaatamisest, sest juhina loon ju mina normaalsust. Hakkasin ajastama kirjade väljalendu tööajale, sõltumata sellest, millal need on kirjutatud. Samuti väldin Messengeris töösõnumite saatmist, et hoida suhtlus ühes kanalis. Reede pärastlõunast ei saada ma ammu olulisi kirju, et inimesed saaksid rahumeeli puhkama minna. Pealegi kipuvad reedesed asjad mattuma esmaspäevaks uute teemade alla.

Teiseks võtsin järjest kolm nädalat puhkust, et saaks mingisugusegi rattalt maha tulemise tunde. Alustuseks koostasin nimekirja tegemist vajavatest asjadest. Õnneks aga kaotasin selle ära.

„Kui vaatan endavanuseid, 30ndates inimesi, kes pole peret loonud – nad on täielikud töönarkomaanid. Ma olen olnud samas olukorras. Kui uudistes töötasin, rääkisin alati: leia endale töö, mida armastad, siis ei pea ühtki päeva töötama. See on kõige suurem vale üldse! Siis sa töötad kõik päevad!“ räägib kaanekangelane Keili Sükijainen.

Psühholoogiaprofessor Mare Teichmann ütleb ajakirjas: „Ma lausa pelgan inimesi, kes ütlevad, et töö on nende hobi ja kogu elu sisu. Inimesel peab olema elus ka muud kui ainult töö.“ Nõus. Mina nimetan seda eluks ühel kaardil. Samal moel võib selguda, et mõne inimese elu sisu on tema lapsed, teisel paarisuhe. Pole sõpru, tutvuskonda, hobisid, huvisid ega muud elu. Selline monofunktsionaalne ülesehitus kipub andma valusaid tagasilööke. Neid saab ennetada, jagades elu mitme kaardi vahel. Mõõnaks tuleb valmistuda heal ajal, sest pole võimalik, et teele ei veere ühtegi komistuskivi. Elu on nagu muskel, mida saab treenida.

Jaga
Kommentaarid