Mõte tekkis nii. Olime ühel sõpruskonna kogunemisel koos Karl Käsnapuuga, kelle raamatut surmalähedastest kogemustest olen terve suve toimetanud. Üks mees rääkis Karlile oma tütre surmast. Karl lohutas, rääkis enda teadmistest ja mõtisklustest surma kohta. Selle mehe pilgus polnud mõistmist, vaid ainult igatsus suurtes veekalkvel silmades. Mahajääjana tundis ta puudust.

Jaga
Kommentaarid