Puhkus kohustuslikus korras

Raamatupidaja saatis mulle aasta alguses lakoonilise sõnumi, et aegub üheksa puhkusepäeva ja välja võtta on 49. Olin siiralt üllatunud. Kuidas see juhtus? Millega ma olin tegelenud? Kas ma olin kaotanud teadvuse – mitmeks aastaks?

Kui mõtlesin järele, siis jah, mul on üsna keeruline võtta korraga rohkem kui nädal puhkust. Ja mingid tööasjad peksavad ikka läbi. Küllap olin ka neist nädalastest juppidest loobunud.

Igal juhul otsustasin sel aastal teha täiesti teisiti. Alustasin peeglisse vaatamisest, sest juhina loon ju mina normaalsust. Hakkasin ajastama kirjade väljalendu tööajale, sõltumata sellest, millal need on kirjutatud. Samuti väldin Messengeris töösõnumite saatmist, et hoida suhtlus ühes kanalis. Reede pärastlõunast ei saada ma ammu olulisi kirju, et inimesed saaksid rahumeeli puhkama minna. Pealegi kipuvad reedesed asjad mattuma esmaspäevaks uute teemade alla.