Kuidas kukkuda?

„Kukkumise aasta,“ ütleb telenägu Kethi Uibomägi möödunu kohta. Läbipõlemine ja tagatipuks töökoha kaotus. „Mul oli kogu aasta tunne, justkui käin libedal jääl, mis muutub aina libedamaks, kuni lõpuks kiilasjääl jalgealuse kaotan.“

Üks avameelsemaid ja raskemaid kaanelugusid, mis meil on ilmunud. Kethi julgus haavatavust näidata tähendab, et ta on väga tugev.

Pakuksin, et läbipõlemist on kogenud KÕIK, kel karjäär kulgeb suure pinge all püstloodis. Mõned isegi mitu korda, sest iga katsumus lendleb keskpõrandale seinaääre tolmurullide ootamatust pesast. Ultimatiivsete väljenditega nagu „kõik inimesed“ tasub üldiselt olla säästlik, aga siin jätaksin selle alles. Mitte et tühistada Kethi toimetuleku koormat, vaid elades kaasa. Kogemuse väärtus on, et edaspidi õpime kraadima. Kui temperatuur läheb liiga kõrgeks, siis teame, et nüüd tuleb midagi teistmoodi teha. Ajapikku õpime ka seda, mis täpselt aitab. „Kõige paremini õpidki siis, kui sind visatakse vette,“ tõdeb Kethi.