Väikeste väljakutsete raskus

„Mu kõige suurem unistus on, et keegi tuleks minu juurde elama!“ räägib naine, kes kaotas koroonaajal abikaasa ja on olnud 14 aastat lauspime.

Enam-vähem päevapealt jäi pimedaks. Ei näe valgust ega varje, ei tea, kas on öö või päev. Maire Aunaste kirjutatud lugu paneb mõistma, kui suur väärtus on lihtsatel asjadel. Nagu silmanägemine, ajakirja fotograafi külaskäik või kasvõi lapsed kodus.

Nii nagu meie kaanekangelane näitleja Eva Koldits rüseleb praegu kahe väikese lapsega, mässan mina kahe teismelise poisiga. Teinekord tunnen end täiesti läbikukkununa. Kas keegi neile korra pidamist on õpetanud? Kuigi, naljaga pooleks, vaadates mu lauda kontoris ei pruugi see ka mu enda tugevaim külg olla. Ja ma kutsun end korrale: „Heidit, võta parim sellest ajast, mis sulle on koos lastega antud. Küll sul saab olema ka aega nautida elamist, mis pärast koristamist ei lähe räbuseks kahe tunniga. Ja mis sellest nii väga, kui lähebki?“