Lihtsa elu kiituseks

Nüüd suvel, mõni nädal tagasi ühel pühapäevaõhtul, oli mul tunne, et peas on tuhat võõrast inimest, kes kõik räägivad. Aju sulas.

Koroona vaibumise tuules olen kevadest saati saalinud igasugu üritustel – esinemised, ametiga seotud käimised, viisakusvisiidid, sotsiaalsed õhtusöögid ja nädalavahetused sõpradega. Loomulikult palgatöö kahe ajakirja peatoimetajana ja iganädalased podcast’id. Olin taldriku kuhjaga täis kühveldanud. Usun, et ma pole ainus, sest inimesed minu ümber näivad keerlevat sama vaimustunult samas rattas. Meil kõigil on palju seljataga ja mitmendat aastat ootab ees teadmatus.

Tol pühapäeval pakkisin natuke kiirustades mingid asjad kokku, põgenesin üksi maakoju mere äärde ja vaatasin kolm päeva merd samast tugitoolist. Esimesel päeval sadas vihma, aga meri oli tüüne. Teisel päeval oli soe ja sillerdav ning kolmandal – torm, õhtul tuli vihmagi. Vaarikaid käisin ka põõsast söömas. Maakodus pole telekat ega internetti. Kodukontori jagu võrku kühveldasin sisse telefonis loodud jagamispunktis.