KOLUMN | Sass Henno sõjahirmust: guugeldasin, kuidas autoustesse kuulikindlaid plaate panna ja jätsin hüvasti oma pojaga

“Hirm on vajalik. Hirm on selleks, et sa vigu ei teeks,” ütles üks missiooniveteran, kes mind aastaid tagasi hoonete fassaadidel köiega laskuma õpetas. “Ma ei karda midagi,” hooplesin vastu, ise oma trakse valesti kinnitades.

“See ei ole uhkuse asi, kui sa ei karda,” ütles see tüüp ja korrigeeris mu kinnitusi. Ma ei saanud siis absoluutselt aru, mida ta mõtleb.

Mul on lapsepõlvest hägune mälestus, kui olin kolmene ja nägin esimest korda, kuidas isa lõi ema. Ema karjus, et ta lööks veel, ja kutsus mind esikusse pealt vaatama. Ma ei mäleta hirmu, sest ma ei tundnud, et kodune lähisuhtevägivald oleks kuidagi ohtlik. Ma ei teadnud, et stressirohkes lapsepõlvekodus kasvades jääb puudulik ohutunne mind saatma terve elu. Tagantjärele näen selle märke kõikjal.