Treener Riina Suhotskaja-Kajari ei salli võltsi väärikust: kas 50aastaselt ei võigi siis enam lapsemeelne olla?

“Ajaga on tulnud elutarkus. Tean, kes ma olen, ega pea end kellegagi võrdlema,” ütleb Riina Suhotskaja-Kajari, kes tähistas mullu kolme ümmargust tähtpäeva: 50 eluaasta, 30 treeneriaasta ja 10 abieluaasta täitumist.

Lapsena kergejõustikutrenni minnes teatas Riina treenerile, et tahab saada olümpiavõitjaks. Selleks ta ei saanud, aga Eesti meistriks tuli küll. Trennipisiku on ta andnud edasi ka oma pojale. Kristjan õpib Audentese erakoolis, mis saigi valitud sealse spordi­paketi pärast. “Koolis on kergejõustik, pallimäng, akrobaatika, kaks korda nädalas kergejõustikutrenn. Sellega on meil kokkulepe, et kui ta on väga väsinud, siis ei pea minema.” Riina on rõõmus, et poeg saab nii erinevaid alasid proovida. Varem käis ta ka Arsise käsikellade ansamblis, aga see hobi jäi esimeste koroona­piirangutega soiku. “See kombinatsioon meeldis mulle eriti: rütmiga muusika ja sport. Need sobivad väga hästi kokku.”
On paratamatu, et pianistide lapsed mängivad klaverit ja tennisistide lapsed veedavad aega väljakul, reket käes. “Kui käin praegu pojaga kergejõustiku­võistlustel, siis vaatan: ohoo, kõik minu vanad võistluskaaslased on seal nüüd oma lastega,” rõõmustab naine üllatunult. “Lapsevanemana ongi väga raske leida üles just see oma lapse anne. Minu poolest võiks ta ükskõik millise alaga tegeleda – sundimisega ei saa ju midagi. Kuigi seda ütlen küll, et järjepidevus on oluline igal alal, ka spordis. Üritan ise ka nii elada, et kui midagi teed, siis tee korralikult. Võta ennast kokku ja tee see ära.”

Intervjuud särtsaka Riina Suhhotskaja-Kajariga loe edasi juba artiklist.