“Ma olen kogu elu olnud suur. Gümnaasiumis olin kindlasti klassi kõige kogukam,” jutustab Sandra. “Sporti ma ei armastanud, kehalise kasvatuse tunnis katsusin viilida ja mitte silma paista. Põdesin astmat ja sellega sai nii mõndagi välja vabandada. Mulle ei meeldinud spordipäeval kõigi teiste ees joosta ja kaugust hüpata, sest olin ju alati viimane.”

Noore neiu menüü koosnes suuresti ebatervislikust kraamist: krõpsud, kiirtoit, rasvased road, karastusjoogid. Ta sõi palju ja näksis alailma midagi. Üle­määra ta oma olemise pärast aga ei muretsenud, vaid katsus lihtsalt tagaplaanile hoida.

Muutuse tõi Tartu ülikooli astumine ja iseseisva elu alustamine. Üksi elama hakata oli parasjagu stressi­rohke ja Sandra on just sedasorti inimene, kes stressiolukorras isu kaotab. “Nädala sees Tartus sõin üsna vähe ja liikusin palju jala. Nädalavahetusel kodus sõin kõike, mis seal leidus. Selline elu oli päris ebatervislik, aga kaal hakkas langema,” meenutab noor naine.

Jätkusuutlik niisugune elustiil siiski ei olnud, Sandra tundis ennast järjest jõuetumalt...

Jaga
Kommentaarid