Anu lubab lahkelt ka fotograafil oma hommikusele ujumis­ringile kaasa tulla, kuid seekord tuleb tal kaldale jääda. “Sild on ära võetud, peab uue koha otsima,” möönab naine. “Umbes sel ajal käib igal aastal üks väike torm üle, mis silla ära viib – ju üritati seda ennetada.”

Ujumas käib Anu kevadest sügiseni. “Alustan kevadel kohe, kui saab. Päris taliujuja ma ei ole. Kui vette minnes jalad külmetama hakkavad, siis ma enam kaugemale ei lähe.” Juba praeguse ilmaga hakkavad ju vette minnes jalad külmetama!? “Ei hakka! Käin iga päev õues paljajalu – hommikul kaste sees. Siis ei hakka jalad külmetama,” lausub ta muretult.

Milline vanaema Anu on? “Nunnutaja ma ei ole, aga kui keegi haiget saab, siis puhun ikka peale.” Turnimine ja ronimine on Anu sõnul väga kasulikud. “Tuleb lihtsalt õpetada neid seda tegema: näidata, millise oksa peale võib toetada. Kõige jubedam, kui lapsevanem ütleb: “Ära jookse, äkki kukud!” või “Ära sa porilompi mine!” See on ju kõige huvitavam koht!” pahvatab Anu.

Millisena sina ennast 70ndates ette kujutad? Loe artiklit ja võta eeskuju.