Ruth Mägi: „Vanus juba selline“ – kolme sõnaga tõmmatakse kriips peale kogemustele ja potentsiaalile, mis inimeses alles on

Kuigi nahk on mõnes kohas nagu triikimata särk ja kukelaulu kõrvale kuuleb põlvekriginat, tuleb leida üles tahe tegutseda, usub Ruth Mägi vananemise üle arutledes.

Olen 47aastane terve inimene. Ma pole kunagi juurelnud selle üle, kas olen hilises, ­varases või keskmises keskeas, kuid matemaatilise keskpaiga lähedal – kui mõelda saja aasta pikkust elu – olen ma küll. Nimelt lubasin endale ammu-ammu, et elan saja-­aastaseks. Vähemalt. See kurss on paigas ja plaan jõus. Olen selle eesmärgi saavutamiseks omalt poolt panustanud, viimasel ajal isegi teadlikumalt, kuid aastate lisandudes tikuvad pähe igasugused mõtted, üks vastuolulisem kui teine. Äkki ma jään haigeks? Või hakkab mul mälu jupsima? Mis siis, kui ma ei saa enam liikuda?

Kui noor olla on kuidagi sirgjoonelisem kontsept, siis vananeda ja vana olla enam nii lihtne ei ole. Oma praeguse vanuse mätta otsast vaadates hakkabki 40ndates mingi imelik nihelemine. Mulle tundub, et noor ollakse vastuoludeta – sa oled numbri poolest noor, su sisemus ütleb, et oled noor, ja ka teised peavad sind nooreks. Neljakümnendates aga…