Sass Henno: kas arengu eeldus ongi, et me läheksime natuke katki? Kui nii, siis seletaks see ju mõndagi

Mõni aasta tagasi käisin tsikliga käntsu ja rangluu tuli õla küljest krõpsti lahti. Ei möödunud aastatki, kui teise rangluuga juhtus sama, aga siis oli süüdi juba lumelaud ja edev katse kandi alt lendavat lund filmida. Möödusid nädalad ja kuud, valu kadus, käed liikusid taas muretult ja elu õitses nagu lill. Tõe hetk saabus aga siis, kui otsustasin pärast aastast pausi jõusaali minna.

Ma pole vabaraskustega sina peal olnud, aga iga kordus isegi kõige lihtsamal masinal tegi vastikult valu ja esimeste hetkedega sai selgeks, et jõud oli kätest täiesti kadunud. Nii hullult kadunud, et tekkis lausa hasart proovida, mida ma üldse teha jõuan. Liikusin oma vanast kavast tagasi beebiraskuste juurde kuni selleni, et võimlesingi terve trenni tühjade kangidega, et lihastele uuesti liikumist õpetada.

Avastasin sealsamas jõusaalis, olles veel uksest sisseastumise hetkel tundnud end energilise, tervisest ja elujõust pakatavana, et mu areng ei ole mitte ainult peatunud, vaid isegi taandunud. Siinkohal pole olnud põhjuseks elutsükli teine pool, vaid hoopis inimkonna üks kuulsaid lemmikpahesid: LODEVUS.