Mees võttis surmahirmust vähem kui aastaga alla 50 kilo. „Kas ma üldse elaksin koroona üle?"

Ülekilod on paljude jaoks koroonaaja kõrvalnähud, Lääne-Virumaal elav Ken Pikkma (27) tõestas aga vastupidist. Ta sai hakkama rabava muutusega – kaotas vähem kui aastaga 50 kilo, sest pelgas, et koroona võib tema ülekaalust niigi kurnatud keha lõplikult murda.

Eks proovige võtta korraga kaenlasse kaks 25kilost tsemendi­kotti ja neid päev otsa endaga tassida! Ken just sellise lisa­raskusega elaski. Pole ime, et noore mehe tervis igast otsast jukerdas. “Sa tunned kogu aeg oma suurust. Istuda on eba­mugav, kõht on ees. On tunne, nagu oleksid pidevalt paistes,” kirjeldab ta. “Kaalusin 143 kilo ja alles siis hakkasin endale tunnistama, et kui nii edasi lasen, on mu olukord väga ohtlik. Minu motivaator kaalu langetada oli just tervis, sest mul oli igasuguseid tervisehädasid, mida 26aastasel inimesel kindlasti olla ei tohiks.”

Puiduvaldkonnas töötav Ken ütleb, et suutis küll teha liikumist nõudvat tööd, kuid kaal mõjus liigestele. Puusad valutasid, vererõhk oli kõrge, öösel ei lasknud une­apnoe korralikult välja magada ja teda piinas pidev väsimus. Liikuda oli raske, näiteks teisele korrusele ronimine võttis noore mehe täiesti võhmale. “Lisaks ei tunne sa end ka vaimselt hästi, kui oled nii suur. Mul oli depressioon, ärevus­häired, võtsin antidepressante. Olin väga sügaval augus,” tunnistab ta. “Loomulikult rääkis perearst mulle alati, kui tema silma alla sattusin, et minu probleemide allikas on suur kaal. Seda ma aga kuulda ei tahtnud ja suhtusin tema kaalujuttu väga trotslikult. Häirekell hakkas kõvasti lööma, kui arst ütles, et minu keha bioloogiline vanus on 44. Ma haigestusin väga kergesti igasugustesse viirustesse ja sellepärast hakkasin hirmuga ka koroona peale mõtlema. Mis saab siis, kui ma koroonasse peaksin jääma – kas ma üldse elaksin selle üle?!”

Mis Kenist edasi sai, millise meetodiga mees oma keha transformeeris ning kuidas see mõjus abikaasale ja teistele pereliikmetele, loe juba artiklist.