Pirita vaiksel kõrval­tänaval, Jaana endises vanaisakodus, ootavad meid fotograaf Triinuga hommikul küpsetatud mahlased mustasõstramuffinid. Seitsmene Mattias Thor ja neljane Markus Theo müttavad õues, kaheaastane pesamuna Joanna Thele tudib.

Jaana on teadmistejanune loojahing. "Mul on nii suur vajadus olla kasvamises, areneda, uut juurde õppida ja luua, et ma ei saa panna seda kirge pausile ja pühendada kümme aastat üksnes laste kasvatamisele," ütleb ta naerdes. "Kui miski tahab sündida, olgu see pilt või raamat või veel midagi, on seda tungi võimatu alla suruda. Tegelikult voolavad siis asjad kergusega, sest on su sees nii küpseks saanud."

Jaana on ka ise voolamises. Ta on õppinud lugema raamatuid, joonistama või kirjutama keset laste kilkamist ja möllu. Looma endas kaose keskel vaikust.

Enesearenguteed hakkas Jaana käima üle kümne aasta tagasi, pärast lahkuminekut oma elukaaslasest, kellega oli 16aastaselt kokku saanud ja kasvanud. See oli väga valus. Tallinna ülikoolis andragoogikat õppides oli ta jõudnud cum laude magistrikraadini. Tulnud ära töölt, kus ta oli küll tunnustatud, ent mis tema jaoks ammendus, ning sattunud ametisse, kus oli vaja hakata end pingelises keskkonnas nullist üles töötama ja tõestama. Vanavanematel, kelle majas ta elas, oli abi vaja. Asu ei andnud ka vaibumatu igatsus suhte ja pereelu järele. See kõik juhtus kokku ühele ajale. Et mitte koost pudeneda, hakkas südi naine lahendust otsima.

Kuidas Jaana sai jagu teda aastaid piinanud ärevushäirest ja kohtas elu armastust ning mis seos on sel kõigel välgu ja pauguga loe edasi juba artiklist.

Edasi lugemiseks: