Eelmine aasta kujunes Katrenale ootamatult teistsuguseks. Ta võttis vastu suure välja­kutse - läbida Ironmani triatloni pool­distants, mis hõlmab 1,9 kilo­­meetrit ujumist, 90 kilomeetrit rattasõitu ja 21,1 kilo­meetrit jooksu. Võistluseks valmistumine kestis lausa kaks aastat. Katrena plaanis nimelt osaleda juba 2019. aastal, aga rattasõidul kaks nädalat enne võistlust ta kukkus. Loobumis­mõtet seepeale ei tekkinud - sihikindlale naisele oli ainumõeldav triatlonile mineku aega lihtsalt aasta võrra pikendada. "Mulle meeldib asjad lõpule viia!" ütleb ta.

“Läksin starti väga enese­kindlalt,” meenutab Katrena võistlust, kuid julgeb ka tunnistada, et avavees ujuda oli hirmutav. Kui klaarselges basseinis on põhi näha ja liikuda saab ainult otse, siis vabas vees on olukord hoopis teine. Katrena peab ujumishirmust ülesaamist vaat et suuremakski saavutuseks kui kogu Ironmani läbimist. “Lõpuks, kui oled selle kõik ära teinud, mõtled: ah, see polnudki nii hull! Tean iseennast, oma tahtejõudu ja treenitust – mul ei olnud kordagi küsimust, kas saan hakkama. Ei tea, kas seda kõigile soovitaks, aga spordi­fanattidele kindlasti.”

Kottpimedas Euroopa kõrgeimasse tippu

Veelgi suurema eneseületusega sai Katrena hakkama paari aasta eest – ronis Mont Blanci ­tippu. Koha meeskonnas võitis ta üle-eestilisel konkursil. Tagantjärele tunnistab naine, et ega ta päriselt adunud, kui hullu asjaga on tegu.

Treener Katrena Tenno mägironimise lugu ning tema elufilosoofiat spordist, treenimisest ja tervisest loe edasi artiklist.

Edasi lugemiseks: