Enda meelest tean ma dieetidest nii mõndagi. Ma ei ole küll toitumisnõustaja, aga nagu peaaegu iga teine naine, olen ma pidanud ROHKESTI dieete. Öeldakse, et mõned naised on loomu poolest saledad, neil on kiire ainevahetus või neil pole lihtsalt erilist söögi­isu, aga usun, et selliseid naisi tuleb ette harvemini, kui me arvame. Vaadake kas või mu õde, kes on väga pikk ning on alati olnud sale ja paindlik. Olen üsnagi kindel, et tal on minuga võrreldes mõningad geneetilised eelised. Mina tunnen, et mu keha peab vajalikuks koguda rasva pikaks ja pimedaks talveks, mil toitu on vähe, ega ole taibanud, et me elame Californias, kus Burger King asub kohe tänava lõpus. Ent juhtumisi tean ma ka seda, et mu õde suhtub toitumisse äärmiselt distsiplineeritult. Kui minul tuleb ette perioode, mil ma söön liiga palju ning võtan kaalus juurde ja seejärel pean dieeti, et liigsetest kilodest vabaneda, siis mu õde on raudse tahtejõuga - ta suudab küpsistele alati ei öelda. Mina kahjuks ei suuda.

55 kilo kui tunnustuse verstapost

Minu saaga Ameerika dieetidega algas kohas nimega dieedikeskus, kui olin õrnas eas – kolmeteist­aastane. Olin natuke pontsakas, mis – nagu ma nüüd oma sama rada kulgevat tütart vaadates aru saan – tähendab, et naisekeha valmistub puberteediks. Millegi­pärast olid nii mu ema kui ka lastearst toona rohkem huvitatud lapse esteetilisest välimusest kui tema vaimsest heaolust. Mäletan seda alandustunnet, kui mind veeti iga päev sinna keskusse kaalumisele ja ma palusin jumalat, et keegi koolikaaslastest mind nägema ei juhtuks. Mind pandi rangele dieedile, mis tähendas vaid 1000 kalorit päevas ja mille eesmärk oli alandada mu kaalu 55 kiloni. Kogu oma dieeditamise ajal pole ma kaalule astudes seda numbrit iialgi näinud, aga see on kinnistunud mu mällu kui eesmärk, mille poole püüelda. Tean nüüd kindlalt, et ei saavuta kunagi sellist kaalu, kuid see number kummitab endiselt mu mõtetes kui ilu ja tunnustuse verstapost.