55 kilo kui tunnustuse verstapost

Minu saaga Ameerika dieetidega algas kohas nimega dieedikeskus, kui olin õrnas eas – kolmeteist­aastane. Olin natuke pontsakas, mis – nagu ma nüüd oma sama rada kulgevat tütart vaadates aru saan – tähendab, et naisekeha valmistub puberteediks. Millegi­pärast olid nii mu ema kui ka lastearst toona rohkem huvitatud lapse esteetilisest välimusest kui tema vaimsest heaolust. Mäletan seda alandustunnet, kui mind veeti iga päev sinna keskusse kaalumisele ja ma palusin jumalat, et keegi koolikaaslastest mind nägema ei juhtuks. Mind pandi rangele dieedile, mis tähendas vaid 1000 kalorit päevas ja mille eesmärk oli alandada mu kaalu 55 kiloni. Kogu oma dieeditamise ajal pole ma kaalule astudes seda numbrit iialgi näinud, aga see on kinnistunud mu mällu kui eesmärk, mille poole püüelda. Tean nüüd kindlalt, et ei saavuta kunagi sellist kaalu, kuid see number kummitab endiselt mu mõtetes kui ilu ja tunnustuse verstapost.

Jaga
Kommentaarid