Lapsepõlves olin pisut ümarik. Trenni mind ei pandud. Mingil aru­saamatul põhjusel osalesin esimeses klassis maja­valitsuse balletiringis, kus toodi lavale Tammsaare miniatuuril "Poiss ja liblikas" põhinev tantsuetendus. Olin etenduses lill. Selline toekama varrega lill. Pereringis hüüti mind päris pisikesena Sansupansuks. Olen ikka naljatanud, et ilmselt kuulsa kõrendi Don Quijote trullaka saatja Sancho Panza järgi.

Ometi võivad niisugused lapsepõlve nüansid kujundada inimese hilisematki käekäiku. Kogu täiskasvanuea olen püüelnud sportliku ja saledama enda poole. Olen teinud trenni ja olnud tipp-topp vormis. Mulle meeldib lihtne ja loomulik elu, kuhu kuulub palju liikumist, matku, füüsilist tööd, tantsimist. Meeldib karelda ja kepselda, jooksu pealt hoogu võttes oma mehele sülle hüpata, nii et ta jääks püsti.

Aeg-ajalt on tulnud enda toitumist siiski jälgida. 30aastasena, pärast teise lapse sündi, sain sõbrannalt kaalujälgijate materjalid ja võtsin omal käel näpunäiteid järgides kergesti 12 kilo alla - 58 kilogrammi peale. Ka hiljem olen vahel "targad paberid" välja otsinud ja üles märkinud, mis suhu satub. Kõik toimis kuni viimase paari-kolme aastani.

Motivatsioon ja jaks end iseseisvalt kätte võtta kadusid vanuse lisandudes ära. Kõige väiksema lapsega oli palju tegemist, tööl alati kiire. Ei leidnud justkui kontakti endaga. Ka trenni ei jõudnud enam nii sageli, kui soovinuks. Olin juba leppimas teadmisega, et "teatud vanuses" ainevahetus aeglustub, võhm väheneb, kilokesed kogunevad ja salenemine enam kerge vaevaga ei õnnestu.
Kuni saabus Sannele saatuslik aastavahetus. Kuidas naine kolme kuuga 12 kilogrammi kergemaks sai, loe juba artiklist.