Eksistentsiaalse otsingu tagant leiame tihti väga sügava depressiooni. Me oleme ju võrreldes teiste riikidega ikka üsna kehvas olukorras. Meid eristab vaimse tervise mõttes teistest riikidest see, et oleme üle elanud teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni ning meie kodu on põhjamaal, kus on pidevalt pime ja külm. See paneb meid maha suruma oma emotsioone. Samas kui rootslased arutlevad, kas võtta kasutusele neljapäevane töönädal, rabavad eestlased usinalt ka 31. detsembril. Kõik need tingimused ei soosi vaimset tervist. Seega ma arvan, et eestlastele on üle ühe näidustatud psühholoogi juures käimine. Milles sisemine tasakaal siis seisneb?

Jaga
Kommentaarid