Ka polnud Merlil kombeks hommikust süüa – selle asemel ta hoopis magas nii kaua kui võimalik ja tormas tööle viimasel minutil. Polnud sugugi sage, kui ka lõunasöök jäi ajapuudusel olemata ning esimest korda õnnestus süüa alles õhtul kella 20 ajal. Selleks ajaks oli aga tekkinud hundiisu ning nii mööduski õhtu teleka ees mõnuga mugides.

Edasi lugemiseks: