Mustikal on teisigi superkasulikke omadusi peale selle, et ta hoolitseb silmade tervise eest

Mustikat asuti toidutööstuses kasutama küllalt hiljuti, alles 19. sajandi teisel poolel või isegi 20. sajandi esimesel poolel. Samas on mustika uurimisega jõutud tänapäeval nii kaugele, et nii mitmelgi maal, sealhulgas Jaapanis, on mustikas valitud aasta marjaks. Miks on mustikat hakatud äkki kõrgelt hindama?

Palju antioksüdante

USA teadlastelt on pärit näide, et pool klaasi mustikaid sisaldab sama palju antioksüdante kui viis klaasi köögi- ja puuvilju. Jaapani teadlased on aga leidnud, et mustikas leevendab silmade väsimust ja parandab nende kohanemisvõimet erisuguste valgusoludega. Seega tasub mustikas lülitada igapäevasesse menüüsse kõigil neil, kes iga päev arvutit kasutavad.

Mustika maitse oleneb sordist ja johtub orgaaniliste hapete ja suhkrute erinevast sisaldusest. Kui orgaaniliste hapete sisaldus varieerub 0,3-3,2% piires, siis suhkruid (põhiliselt fruktoosi ja glükoosi) on marjades kuni 15%. Maaülikooli teadlaste andmetel on ahtalehise mustika ja hariliku mustika suhkrutes rohkem fruktoosi, sortides "Northblue" ja "Northcountry" aga just glükoosi. Ka põhilise vesilahustuva antioksüdandi C-vitamiini sisaldus kõigub eri sortidel 6-22%.

Värskelt on parim!

Suvel saame süüa värskeid marju, mis annavad vaid 84 kcal energiat 100 grammi kohta. Kuivatatud marjade tarvitamisel tuleb silmas pidada, et suhkrute sisaldus küündib pea 70%-ni marjade kuivainest, seega on ka energiasisaldus pea seitse korda suurem. Tõhusate antioksüdantidena toimivate antotsüaniinide hulk võib mustikas küündida kuni 388 mg-ni 100 grammi kohta, seega tasub neid marju süüa, eriti meie metsadest pärinevaid.

Mustika eripära on, et marjad ei järelvalmi, seega erinevalt pohladest ja jõhvikatest korjatakse neid küpselt.

Allikas: "Eesti oma supertoidud", Ajakirjade kirjastus 2017