Mida teha, kui ärevusest saab paranoia ja paaniline hirm ei lase enam elada?
Keegi kõnnib pimedal tänaval sinu taga ja tekib mõte, et tegu on päti või vägistajaga. Loed, et täiendatakse kaitserelvastust, ja kardad, et tulekul on sõda. Näed kedagi oma ukse taga kohmitsemas ja kohe tekkib vargahirm. Kas need mõtted on sulle tuttavad?
Minul ja mu sõpruskonnal on viimasel ajal olnud liigagi palju sääraseid mõtteid, mis panevad küsima, kuivõrd nihkesse võib reaalsus minna, kui oma hirmu ja isegi paranoiliste mõtetega kaasa minna. Mulle tahetakse halba; mind räägitakse taga; mind jälgitakse – nii kerge on teistest ja maailmast halba uskuda.
Psühholoogiliselt saab kahtlustamist selgitada sel moel, et tegu on võõraga, kelle vastu pole usaldust ning kellele on lihtne omistada halbu kavatsusi. Kahtlustavad ja kurjaendelised mõtted võivad pähe pugeda juba ühe halvasti magatud öö järel või pärast stressirikast perioodi. On üsna tavaline, et just siis tuleb mõte minna arsti juurde oma peavalust rääkima, sest äkki on tegu ajukasvajaga, või tekib tung kontrollida, kus on su lähedased ja kas nendega on kõik korras. Mõni kontrollib üle suitsuandurid ja ukselukud ning haarab poest kaasa ka viis kilo soola ja varuks tikke.
Arvatakse, et paranoilised mõtted tekivad lihtsamini neil, keda lapsena tunnete pärast häbistati. Nii võisid nad õppida, et näiteks tavaline ärevus ei ole lubatud, ütlesid sellest tundest täiesti lahti ja hakkasid edaspidi seda nägema pigem teistes. Ärevus ja hirm on kehas tugevalt tunda, seepärast arvatakse, et neurokeemiliselt käib paranoia sama teed pidi. Eesti neuroteadlane Jaak Panksepp on seda kirjeldanud kui hirmusüsteemi ajus. Kui keha on ärevil ja hirmul, peab vaatama, kas tegu on reaalselt ohtliku olukorraga. Kui jah, siis tuleb oht kõrvaldada, kui mitte, siis end rahustada. Paranoia ja tugeva ärevuse korral tundub inimesele, et ta ongi eluohtlikus olukorras – maailm või teine inimene ohustab ja hirmutab...
