BLOGI: Kõrvemaa elamusmaratoni rada oli kui Šotimaal!
Ja oligi käes minu viimane elamusmaratoni etapp! 19. augustil Kõrvemaal oli plaanis teha 21 kilomeetrit. Täismaratoni ma ei planeerinudki, ilmselt ei tee seda ka tulevikus. Sellele mõttele sain kinnitust peale seekordset etappi Kõrvemaa Matka- ja Spordikeskuse saunalaval istudes, kus selgus, et naised, kes maratonirajalt 34 km pealt tagasi pöörasid, osalesid paar nädalat varem Ironmani võistlustel. Selliste sportlike daamide kõrvale ma ei mahu, seal pole lihtsalt minu koht. Aga 21 km on täitsa tehtav, st 5 tundi heas seltskonnas mööda mägesid ja orge matkata on täitsa tore ja ka jõu- ja eakohane.
Treenida ehk siis pikki maid matkata ma suvel palju ei saanud (suvi on saarlastele ikka kõige tihedama töö aeg), kuid mõned Harilaiu poolsaare ringid (11-12 km) sai tehtud küll. Ja Lahemaa etapist jäänud väga hea tunde pealt arvasin, et küll ma välja vean. Vedasingi, ainult et viimased päevad enne maratoni olid üsna pingelised ja undki jäi väheseks, nõnda polnud füüsiline vorm just parim… Kuid rajale minnes ma seda veel ei teadnud.
Samuti vedas vahepeal tervis alt — nimelt tekkis nädal enne starti jala alla arusaamatu, kuid väga valus punkt. See läks kiiresti paiste ja sellest lähtusid kaks roosat triipu sääre poole üles. Ja valus oli, väga valus. Kohe nii valus, et pöördusin EMO-sse. Seal uuriti-puuriti, vaadati röntgeniga ja ilma, aga ega palju targemaks ei saanudki. Antibiootikumid põske ja miski salv talla alla ning lonkasin koju. Õnneks läks see müstiline mure enne maratoni mööda ning rajale minnes ja sealt tulles polnud enam häda miskit.
Mure oli kaaslasega, st minu heal kambajõmmil, nooremal tütrel oli oma töö teha sel päeval ja tema toetas vaid moraalselt. Abikaasa ütles, et tema nii lühikest maad enam käia ei viitsi (teadagi, ta on mitmeid kordi Erna retkel käinud mees) ja nii olin vahepeal päris nõutu, sest üksi nagu ka ei tahaks.. Õnneks haakus teemaga hea sõber ja tubli orienteeruja Ruth, kellega koos reipalt teele asusime.
Rada oli meeleolukas, eriti kummastavalt mõjus nõukaaegse pommipolügoni maastik — künklik kanarbiku- ja leesikanõmm. Šotimaa Eestimaal. Imekena ja tumeda vihmataeva all kaunilt värviline.
Teekond oli põnev, omalaadne, erinevaid looduselamusi jagus kuhjaga! Kes elamusmaratonidel ei osalenud, saavad need rajad ette võtta omapäi — RMK marsruudid on kõik kenasti tähistatud. Seekordne rada oli osa 375 km pikast Oandu-Ikla matkateest.
Poole raja peal tundus, et teen seekord parema aja kui Lahemaal, aga etapi teises pooles hakkas tunda andma vähene pikamaakõnni treenitus. Ruth väsis väga ära, minul võhma jagus. Kuid koos me tulime, koos ka lõpetasime. Olen Ruthile väga tänulik, et ta selle „avantüüri“ koos minuga läbi tegi. Ta lubas peale matka veel Lauluväljakule ühislaulma minna, aga nagu kuulsin hiljem, ta sellest siiski loobus. Mõistetav, oi kui mõistetav. Õnneks sai kodus teleka ees ka kaasa laulda!
Kokkuvõtteks: kahju, et sel aastal see viimane elamusmaraton oli. Võib ju ise ka käia, aga mulle meeldib koos ja seltskonnaga. Käimise ilmad ju jätkuvad ja käimata kohti on ka piisavalt. Alles sain käimise mõnu varbasse. Mis muud, kui katsun nüüd iseseisvalt edasi käia. Uude suvesse, uute elamusmaratonideni.
