01.12.2016, 09:00
Totaalne muutumine: 196 cm ja 194 kilo – mees, kes oli nii pikk kui lai, võttis ette maovähendusopi. Vaata tema enne ja pärast fotosid
Veel paar aastat tagasi oli ettevõtja Marko Opmann (37) nagu “Michelini mees, sama pikk kui lai”. Kodukaal ei näidanud juba mõnda aega tema raskust, aga ta ise eitas probleemi tõsidust, kuni jõudis 194,4 kiloni.
Pärast maovähendusoperatsiooni oli Marko eesmärk kaotada aastaga 80 kilo.
“Kilod kogunesid märkamatult. Ühel hetkel piiksus kodukaal 183 kilo juures – sellest piirist edasi see ei näidanud,” kirjeldab Marko. Tõehetkeni kulus veel veidi aega, kuni 2014. aasta oktoobris vaatas 196 cm pikale mehele vastu number 194,4.
“Sama pikk kui lai!” kommenteerib ta kahe aasta tagust mälestust. Nüüd vanu pilte vaadates saab ta paremini aru, kui käest oli asi läinud. Kilosid tuli juurde salamisi, pika kasvu tõttu ei tundunud see nii häiriv. Nii õnnestus tal kaaluprobleemi pikalt eirata.
Marko ei tundnud end halvasti, kuigi vererõhk oli kõrge. Põlved raksusid, aga ei valutanud. “Tavalised ülekaaluliste mured,” lisab ta. “Kõike sain teha, autoga sõitsin võidu, treenisin, midagi ei jäänud tegemata. Välja arvatud see, et ma ei saanud tegutseda sel tasemel, nagu olin harjunud.”
Keskkoolipäevil kõvasti korvpalli mänginud mees oli nördinud, et keha ei liikunud nii kui varem. “See oli suur pettumus, et mismoodi! Tahtsin liigutada, aga tundsin, et ei saa. Peas teadsin, et võtan palli, aga liikumine ei jõudnud nii kiiresti järele. Ma hüppasin rõngani ära, aga see polnud see, kui oled harjunud kahe käega pealt panema!”
Juba keskkooli lõpus kaalus Marko 137 kilo, korvpallivorm oli seljas küll veidi kitsas, aga ülekaal ei paistnud väga silma. Pärast seda, kui aktiivne spordiperiood lõppes, järgnes “vähe lõbusam” kõrgkooliaeg. “Mitte kõige tervislikumate eluviiside aeg,” meenutab ta ja loetleb asjade kulgu: pidutsemine, vähe magamist, kuna õppida oli ka vaja, närvisüsteem ütles üles, millele järgnes paanikahäire ning sellega koos pearinglus ja isegi minestamine täiesti süütutes igapäevaolukordades. “Näiteks lund sadas, mul juba pilt läinud! Kõik, mis nõudis ajult liiga palju tähelepanu, pani pea ringi käima. Paar-kolm korda läks pilt mustaks, siis hakkasin end ravima.”
See aeg, kui midagi läks sees katki, jääb kümne aasta taha. Marko taandus siis kaheks aastaks koduseinte vahele...
