Küsimused, mida võiksid arstivisiidi ajal küsida, ja kolm tervisenäitu, mida peaksid teadma

Inimesed, kes võtavad oma tervise eest ise vastutuse, on üldiselt tervemad ja haigestumise korral on nende väljavaated taastuda paremad. Terviseteadlikkus ja osavõtlik suhtumine oma tervisega seonduvasse tähendab ka paremaid elustiilivalikuid. Siia hulka kuulub ka hea koostöö ja selge suhtlus oma perearstiga. Milliseid küsimusi oma arstile esitada?

Siin on nimekiri küsimustest, mida võiksid arstivisiidil küsida, et arsti soovitustest ja nõuannetest rohkem kasu saada.

1. Milliste terviseseisundite pärast peaksin oma vanuse või muude tegurite tõttu tähelepanelik olema?

2. Palun selgitage lähemalt minu diagnoosi (analüüsi, raviprotseduuri, raviplaani).

3. Milliseid elustiili muudatusi saan oma seisundi parandamiseks teha?

4. Millised on minu ravivõimalused, sealhulgas ka mittemeditsiinilised?

5. Kas selle ravimi või raviprotseduuri puhul on kõrvalmõjusid, millele peaksin tähelepanu pöörama?

6. Kas sellel ravimil võib olla kõrvaltoimeid teiste ravimitega, mida praegu tarvitan?

Kõikidest analüüsidest, raviprotseduuridest, diagnoosidest, ravimi retseptidest ja paljust muust oma tervisega soenduvast saad alati ülevaate oma isiklikust Tervisportaalist. Siin saad ka kasutada erinevaid teenuseid ja broneerida aega arstile.

Kardioloog Margus Viigimaa selgitab, mida peaks iga inimene oma tervise kohta teadma

Regulaarselt tervisekontrollis käimine on tõsiste haiguste ennetamise alustala. Statistika näitab, et neljandikul 40-aastastel meestel esineb juba mingeid südamega seotud kaebuseid, mis vajaksid tähelepanu. Sageli kurdetakse probleeme südamerütmiga, valu rindkeres või vererõhuprobleeme. Sümptomite ilmnedes tuleks pöörduda arstile ja lasta vajaduse korral teha koormustest, südame ultraheli, südamearterite naastude uuring või ööpäevane vererõhu-uuring. Uuringute vajaduse otsustab arst.

Kolm olulist näitu

Iga inimene peaks teadma, milline on tema vererõhk, kolesteroolisisaldus ja vere glükoosisisalduse näit. Kontrollida tuleks ka kilpnäärme näitajaid, kusihapet ja teisi parameetreid, mille suur sisaldus võib muu hulgas tekitada kõrgenenud vererõhku ja suurenenud südamehaiguste riski.

Peale vere glükoosisisalduse peaks iga inimene laskma regulaarselt kontrollida oma glükohemoglobiini ehk kolme kuu keskmiste glükoositaset. „Ei piisa sellest, kui mõõta glükoositaset ühe korra, vaja on kolme kuu keskmist, mis võtab arvesse ka söögikordade järgsed veresuhkru kõrgenemised,“ rõhutab Viigimaa. Kui tervetel inimestel pöördub kõrgenenud näit pärast söömist kiiresti tagasi normi piiresse, siis ülekaalulistel ja metaboolse sündroomiga inimestel võib glükoositase püsida kõrge tunde. See aga kahjustab veresooni ja suurendab südamehaiguste riski.

Infarktiriski geneetiline tegur

Kõigil täiskasvanutel tasub lasta määrata ka viimase viie aastaga komeedina tõusnud riskitegurit, milleks on lipoproteiin(a). Viigimaa sõnul suurendab kõrge lipoproteiin(a) tase infarktiriski peaaegu sama palju kui kõrge kolesteroolitase. „Seda ei esine küll nii sageli, aga kui näit juba kord tõuseb, ei saa seda tervisekäitumise või elustiilimuutusega alla,“ märgib Viigimaa. Tegemist on puhtalt geneetilise teguriga ja lipoproteiin(a) suurendab infarktiriski ka siis, kui kõik teised riskitegurid on minimaalsed.

LOE EDASI > Noorematel meestel ja naistel võib südameinfarkt tulla ka ilma sümptomiteta. Riskist annab keha märku hoopis teisiti

Allikas: WebMd