Krooniliseks nimetatakse tõbe seetõttu, et seda ei ole võimalik välja ravida. Ravi iseenesest on aga väga oluline, et pidurdada neerukahjustuse süvenemist ja vältida haiguse arenemist faasi, kus on vaja regulaarset neerude tööd asendavat ravi dialüüsi näol või doonorineeru. „Tervislik elustiil ja õigeaegne ravi võivad paljuski aeglustada kroonilise neeruhaiguse arengut,“ rõhutab doktor Telling.

Miks krooniline neeruhaigus tekib?

Krooniline neeruhaigus ei ole sugugi harvaesinev tõbi. Eri raskusastmega krooniline neeruhaigus esineb maailmas umbes igal kümnendal inimesel. Kõige levinumad kroonilise neeruhaiguse põhjustajad on suhkurtõbi, sest suur veresuhkrusisaldus kahjustab neerude veresooni, ja kõrgvererõhktõbi, sest pidevalt kõrge vererõhk (üle 140/90 mm Hg) võib kahjustada neerukude. Kolmas levinud neeruhaiguse põhjus on glomerulonefriit, s.o immuunsüsteemi häirest põhjustatud neerukoe immuunpõletik. Harvem võivad kroonilist neeruhaigust põhjustada neerukivid või kuseteede korduvad põletikud.

Teada tasub sedagi, et haiguse risk suureneb vanusega. Riskitegurid on ka neeruhaiguse esinemine lähisugulasel, ülekaal, suitsetamine ja pikaajaline neerudele kahjulike ravimite tarvitamine. Mida rohkem riskitegureid inimesel on, seda suurem on oht haigestuda kroonilisse neeruhaigusesse.

Kuidas haigust ära tunda?

Nagu öeldud, ei anna krooniline neeruhaigus algfaasis endast kuidagi tunda. Haiguse süvenedes suureneb veres jääkainete sisaldus ja see muudab enesetunde halvaks. Näiteks võivad tekkida väsimus, jõuetus ja isutus, turse silmade ümbruses (eriti hommikuti), vajadus sagedamini urineerida (eriti öösiti), ka nahk võib olla kuiv ja sügelev. Lisaks füüsiliselt tunnetatavatele või silmanähtavatele tervisehädadele võib tekkida ka selliseid seisundeid, mis esialgu kehvas enesetundes ei väljendu: näiteks kõrge vererõhk, kehvveresus, veresoonte lupjumine jne.

Diagnoosimiseks tehakse analüüsid

Kroonilise neeruhaiguse diagnoosimiseks tehakse vere- ja uriinianalüüs, vajadusel ka neerude ja kuseteede ultraheliuuring. Kui kroonilise neeruhaiguse diagnoos saab kinnitust, on oluline asuda haiguse põhjustega tegelema. Näiteks diabeediga haigetel on vaja hoida neerukahjustuse ennetamiseks või selle süvenemise aeglustamiseks vere glükoosisisaldus kontrolli all, kõrge vererõhu korral tuleb see ravimitega normi piires hoida. Seejuures kasutatakse neeruhaiguse korral sellist tüüpi vererõhuravimeid, mis pidurdavad ka kroonilise neeruhaiguse süvenemist. Doktor Telling lisas, et kuigi olenemata vanusest on vererõhu ülemine piir 140/90 mm Hg, siis teatud juhtudel, kui patsiendil esineb krooniline neeruhaigus või selle riskitegurid (albuminuuria, suhkurtõbi, südame-veresoonkonnahaigus), on soovitatav hoida vererõhk alla 120/80 mm Hg. Lisaks võidakse neeruhaiguse süvenemise ärahoidmiseks kasutada ravimeid, mis langetavad vererõhku neerude sees ja vähendavad verevalkude eritumist uriiniga.

Kuidas ise ravile kaasa aidata?

Tervislik elustiil on kroonilise neeruhaiguse ravi lahutamatu osa.

1. Söö mitmekülgselt ja tervislikult: piira soola ja ülitöödeldud toidu tarbimist, jälgi toiduainete naatriumi-, kaaliumi-, fosfori-, kaltsiumi- ja valgusisaldust. Joo piisavalt vett.

2. Ole iga päev kehaliselt aktiivne: kõndimine, ujumine ja rattasõit ehk kõik aeroobsed treeningud on suurepärane valik.

3. Kui oled suitsetaja, loobu sellest: suitsetamine kahjustab veresooni ja süvendab neeruhaigust.

4. Kui oled ülekaalus, vähenda kaalu: see aitab neerudel kauem normaalselt töötada.

5. Piira alkoholi: vähem on alati parem.

6. Jälgi vererõhku: hoia see alla 140/90 mm Hg või arsti soovitatud tasemel.

Mis on ülitöödeldud toit?

Peaaegu kogu toit on mingil määral töödeldud. Kui kasutad kodus kokates jahu ja õli, on need mõlemad läbinud teatud töötlusprotsessid. Ent ülitöödeldud toit sisaldab tööstuslikke aineid, mida tavainimene oma köögis naljalt ei kasuta.

Ülitöödeldud toidud on oma algse vormiga võrreldes läbinud hulga muudatusi ja töötlemist. Tavaliselt sisaldavad sellised toidud suures koguses lisaaineid, nagu säilitusained, kunstlikud värvained, maitsetugevdajad, magusained ja muud lisandid. Sellised toidud on sageli kiiresti valmistatavad või kohe söömiseks valmis, kuid nende toiteväärtus võib olla väike, sest esialgsest toorainest pole palju järele jäänud. Selliste toodete hulka kuuluvad näiteks mitmesugused snäkid, jäätis, küpsised, šokolaad ja muud maiustused, koogid, kondiitritooted, burgerid, külmutatud pitsad, pakendatud pirukad, vorstikesed, nagitsad.

Ent töödeldud ja ülitöödeldud toidul tuleb vahet teha. Kui korjad suvel oma aiast salatit, ei ole see töödeldud. Kui ostad salatit poest, on see läbinud mingisuguse töötluse, sest on juba pestud ja pakendatud. See aga ei tee salatist veel ebatervislikku toitu. Samuti ei kuulu ülitöödeldud toitude hulka värsked, külmutatud ja kuivatatud puu- ja köögiviljad, piim, maitsestamata jogurt, teraviljad, kaunviljad, värske liha ja kala, seened, pähklid ja seemned, jahu, munad, maitsetaimed ja vürtsid. Parim viis ülitöödeldud toidu tuvastamiseks on lugeda koostisosade nimekirja.

2024. aasta septembris tehti 200 000 Ameerika täiskasvanuga uuring, kus tuvastati südame ja veresoonkonna tervise suurimad potentsiaalsed kahjustajad. Ülitöödeldud toitude hulgast leidsid sinna tee töödeldud lihatooted, magustatud joogid ja praetud toidud.