Inesa polnud lapsena tihti haige. Ta oli aktiivne ja armastas sporti. Kuid 2002. aastal, 12-aastaselt, tundis tüdruk end järsku halvasti, sest tal oli raske hingata. Arstid kehitasid vaid õlgu, sest nad ei suutnud põhjust leida. Arvati, et hingamisraskused on tingitud Inesa kiirest kasvuspurdist. „See oli alles algus,“ tõdeb Inesa. Siis tuli saatuslik kehalise kasvatuse tund, kus tuli joosta krossi. Inesa jõudis joosta vaid paar meetrit, kui hingamisraskuste tõttu minestas. „Mul oleks olnud nagu gripp. Ma oksendasin, köhisin ja mul oli raske hingata,“ meenutab Inesa. Hilisemad analüüsid näitasid, et tüdruku maks oli suurenenud ja perikardis (südant ümbritsevas kelme) oli kogunenud vedelikku.

Inesa viidi kohe intensiivraviosakonda, kus ta oli kuu aega. „Arstid ja õed võitlesid minu elu eest väga pikalt. Seejärel olin voodirežiimil mitu kuud,“ räägib ta. Diagnoosiks oli südamepuudulikkus ja kardiomüopaatia. Tavaliselt on kardiomüopaatia pärilik või seotud kõrge vanusega, kuid Inesa oli alles teismeline ja kellelgi peres sellist haigust polnud. Lõpuks arvasid arstid, et südamehaigus võis olla mõne külmetuse või gripi tüsistus.