„Igaühel meist on elus olnud olukord, kus helistad sõbrale, sest sul on päriselt tema abi vaja,“ teab Sten ka oma kogemuset. See telefonikõne tuligi kolleegilt paar nädalat hiljem märtsis palvega hankida perele kuulivestid. Kuna tsiviilelanikke põgenemisel rünnati, siis olid kuulivestid hädavajalikud, et turvalisemalt teise kohta liikuda. Läbi erinevate keerdkäikude õnnestus Stenil need ka hankida.

Paratamatult pani juhtunud Steni mõtlema, mis juhtuks samas situatsioonis Eestis. „Meil pole mõtet loota, et terve Euroopa sekundiga ärkab ja Baltikumile appi tormab. See ei ole nende võitlus.“

Ta on mõelnud palju sellele, et inimesed on harjunud mugavustega, mida kriisiolukordades pole riigil alati võimalik pakkuda. Sellest mugavustsoonist tuleks välja tulla. „Kui me tahame siin elada ja saada mingeid hüvesid, siis on ka kodanikul endal kohustus võimekuse piires sellesse panustada.“