Tallinna ülikooli sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri uurija Katrin Tiidenbergi sõnul on inimesed alati kasutanud vahendavaid tehnoloogiaid suhtlemiseks ja kogukonnana tegutsemiseks. Seega pole kohtingurakenduste pakutavas suhtlusvormis justkui midagi uut. „Inimese baasvajadus on teise inimese lähedus. Seks ja romantika seda pakuvadki,“ lisab ta.

Teadlasena vaatab ta tehnoloogia kasutamist ja mõju laiema pilguga. Algselt olid kohtingurakendused mõeldud partneri leidmiseks, kuid inimesed ei kasuta tehnoloogiat alati nii, nagu selle arendajad on ette näinud. „Võime neid häkkida või valesti kasutada või mõelda välja muid lahendusi. Ei saa öelda, et nutirakendused on romantikat, seksi või kohtamas käimise iseloomu täielikult muutnud, kuid mingil määral see ikkagi vormib ja kujundab,“ tõdeb Tiidenberg.

Veebirakendus iseenesest ei sunni millekski, vaid inimene ise otsustab, kas ja kuidas ta seda kasutab. On neid, kes on kohtinguäpist leidnud partneri, kellega ollakse pikas õnnelikus suhtes. Samas on ka inimesi, kelle arvates on need toksilised keskkonnad, sest tekib sarikohtingute foon, kus ei olegi võimalik tähenduslikke suhteid luua. „Mõlemad kogemused on õiged. Äpp ei garanteeri ei üht ega teist tulemust. Kõik sõltub sellest, kuidas sa seda kasutad. Osalt ka sellest, kas veab või ei vea,“ ütleb teadlane.