KÜSIMUS EKSPERDILE | Kuidas haava õigesti tohterdada?
Vastab dr Aime Keis, Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna vanemarst-õppejõud.
Hooldades kodus marrastusi, lõike- või torkehaavu, tuleb meeles pidada, et oluline on ennetada põletiku teket. Selleks on vajalik kasutada haava puhastamiseks antiseptilisi puhastusvahendeid, et takistada mikroobide levikut.
Kui haavad on pindmised ja verd voolab vähe, tuleks haav puhastada voolava veega ning desinfitseerida. Kui haavas on võõrkeha, tuleb see puhastatud käte ja vahenditega ettevaatlikult eemaldada ning haav uuesti desinfitseerida. Pärast haava puhastamist tuleks kasutada sobivat plaastrit või sidet.
Sügavate haavade puhul, mida iseloomustab rohke verejooks ning mida on keeruline peatada, või kui haavas on lisaks sellele võõrkeha, tuleb pöörduda arsti poole. Haav tuleks katta või siduda kinni puhta riide, salvräti või muu materjaliga ning jätta haavaga tegelemine tervishoiutöötajate hooleks. Kui haav vajab õmblemist, on seda võimalik teha 6 -12 tunni jooksul pärast trauma juhtumist.
Mis annab märku, et on tekkinud infektsioon?
Haavahoolduse puhul tuleks võtta arstiga ühendust siis, kui haava piirkonnas esineb punetus ja kuumatunne; haava piirkonnas tugevneb valu või suureneb turse ning need püsivad hoolimata jäseme üleval hoidmisest. Niisamuti, kui haavast tekib verejooks või eritis, millel võib olla ka iseloomulik värv ja lõhn ning kui tekib kehatemperatuuri tõus.
Tööpäevadel tuleks pöörduda esmalt perearsti poole, töövälisel ajal ägedate kaebuste korral erakorralise meditsiini osakonda.
Õige haavahoolduse korral paranevad haavad kiiremini ning väheneb ka erinevate tüsistuste risk.
Helgelt alanud puhkus India ookeani paradiisisaarel päädis eestlanna jaoks piinadega, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Süüdi oli selles üksainus tühisena tundunud kriimustus. Miks tuleb reisikriimustusi tõsiselt võtta ja alati kohapealse arstiabi poole pöörduda, selgitab dr Eero Merilind.
Kuidas vigastus tekkis, seda Mari (53) täpselt ei teagi. Rannas veest välja tulles tundis ta järsku hüppeliigese juures valusähvakat. Kas see võis olla mõni elusolend või taim, mis nahale väikese kriimu tekitas, ei oska ta öelda. Igaks juhuks määris naine õhtul kriimu kodust kaasa võetud loodusliku kuusevaigusalviga, mis oli tal varem aidanud kergemate nahakahjustuste paranemist kiirendada.
Kuna kriimuke andis aeg-ajalt tunda vaid õrna kipitusega, ei pannud naine sellele ka plaastrit. „Käisime pidevalt ujumas nii ookeanis kui ka basseinis. Ilm oli kuum ja troopiliselt niiske,“ meenutab reisisell. Ta tunnistab, et jalad said pikkade jalutus- ja jooksutiirudega ka üksjagu koormust. „Ehk oli see kliima kõrval põhjus, miks valu hakkas ennast üha rohkem tunda andma?“ mõtiskleb Mari.
Ühel rannaäärsel jalutuskäigul tundis Mari, et ookeanivesi põhjustab jalale enneolematult tugevat valu. „Lohutasin ennast rahvatarkusega, et soolane merevesi on parim ravim, aga ega vist olnud.“ Märkamatult oli pisike kriim haavaks muutunud ning Mari pani sellele lõpuks plaastri ja alla pisut antiseptilist salvi. Kui ta õhtul plaastri ära võttis, oli ehmatus päris suur. Kriimust oli saanud umbes kahesentimeetrine valulik, punetav ja paistes haav...
Kuidas lugu edasi läks, loe juba artiklist siin.
