ÕPETLIK | „Justkui keeraks keegi haavas nuga!“ Troopikareisil saadud kriimust sai haav, mis oleks võinud lõppeda veremürgitusega

Helgelt alanud puhkus India ookeani paradiisisaarel päädis eestlanna jaoks piinadega, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Süüdi oli selles üksainus tühisena tundunud kriimustus. Miks tuleb reisikriimustusi tõsiselt võtta ja alati kohapealse arstiabi poole pöörduda, selgitab dr Eero Merilind.

Kuidas vigastus tekkis, seda Mari (53) täpselt ei teagi. Rannas veest välja tulles tundis ta järsku hüppeliigese juures valusähvakat. Kas see võis olla mõni elusolend või taim, mis nahale väikese kriimu tekitas, ei oska ta öelda. Igaks juhuks määris naine õhtul kriimu kodust kaasa võetud loodusliku kuusevaigusalviga, mis oli tal varem aidanud kergemate nahakahjustuste paranemist kiirendada.

Kuna kriimuke andis aeg-ajalt tunda vaid õrna kipitusega, ei pannud naine sellele ka plaastrit. „Käisime pidevalt ujumas nii ookeanis kui ka basseinis. Ilm oli kuum ja troopiliselt niiske,“ meenutab reisisell. Ta tunnistab, et jalad said pikkade jalutus- ja jooksutiirudega ka üksjagu koormust. „Ehk oli see kliima kõrval põhjus, miks valu hakkas ennast üha rohkem tunda andma?“ mõtiskleb Mari.

Ühel rannaäärsel jalutuskäigul tundis Mari, et ookeanivesi põhjustab jalale enneolematult tugevat valu. „Lohutasin ennast rahvatarkusega, et soolane merevesi on parim ravim, aga ega vist olnud.“ Märkamatult oli pisike kriim haavaks muutunud ning Mari pani sellele lõpuks plaastri ja alla pisut antiseptilist salvi. Kui ta õhtul plaastri ära võttis, oli ehmatus päris suur. Kriimust oli saanud umbes kahesentimeetrine valulik, punetav ja paistes haav.

Reisi lõpuni oli jäänud vaid neli päeva. Mari lootis, et saab siiski ise hakkama, ega kiirustanud arsti poole pöörduma...

Mis Mariga edasi juhtus ja kuidas piinarikas kogemus lõppes, loe edasi juba artiklist. Dr Merilind paneb südamele, mida soojamaareisidel taolistes olukordades teha tuleb, et vältida bakteriaalsete nakkustega kaasneda võivat eluohtlikku veremürgitust.