„Arstide rodu oli lõputu, keegi ei saanud aru, mis viga on.“ Laurenit vaevasid ajuudu, iiveldus ja kõhulahtisus. Lõpuks selgus põhjus

Lauren nautis täiel rinnal tudengielu, kuni haigestus viirusnakkusesse. Sellele järgnes pikk rida seletamatuid sümptomeid, millele ükski arst seletust ei leitud. „Käisin lõpuks ühe arsti juurest teise juurde, et kuulda teist ja kolmandat arvamust,“ meenutab ta, kuni lõpuks kuulis kroonilise väsimuse sündroomist. Ravi sellele pole, kuid aastatega on ta leidnud sümptomitele leevenduse.

Oli 2012. aasta september ja ma alustasin üheksateistkümneaastasena ülikoolis teist kursust. Kibelesin tagasi tudengielu juurde. Esimene kursus oli olnud minu elu parim aasta. Ma polnud maailma kõige enesekindlam inimene, aga ilmselt mul vedas selles mõttes, milline ma olin auditooriumites, õppides inglise kirjanduse erialal. Kaaslastega tutvuse sobitamine tundus lihtne, kuna kohtusin imeliste inimestega ja sain vapustavaid kogemusi, alustades iseseisvat täiskasvanuelu.

Oli esimene nädal pärast suvevaheaega ja ma ei tundnud end just hästi. See oli väga veider ja irreaalne periood. Istusin sõpradega elutoas ja miski tabas mind nagu laine – mingi hirm. Ma polnud midagi sellist varem kogenud, aga teadsin, et see on paanikahoog. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada teisiti, kui et tol hetkel arvasin, et suren. Mul pole aimugi, miks, sest see oli täiesti irratsionaalne, aga nii ma end tundsin. Kui see tunne minu sees tekkis ja ma aina ärevamaks muutusin, kiirustasin vannituppa ja üritasin teha hingamisharjutusi.

Järgnenud nädalatel püüdsin jagu saada minu elu kõige rängemast gripist. Nädalad läksid ja ma ei suutnud uskuda, et mul ei hakka sugugi parem. Tõtt-öelda läks olukord lausa hullemaks. Mul oli hommikuti raske voodist välja saada. Ärkasin väsinuna, lihased valutasid, nagu oleksin eelmisel päeval maratoni jooksnud. Olin uimane ja tõustes käis pea ringi.

Tol hetkel sain aru, et pean midagi ette võtma, nii et läksin arsti juurde...