Keskmiselt ehk tervislikumaks, ehkki alati võiks teha veel mingeid pingutusi. Olen 55 ja elanud aastaid mõttega, et pigem täna pingutan ja teen kõvasti trenni; säästan; ei osta kunsti või riideid, mis meeldivad; ei sõida sinna, kuhu tahaks – et lükkan kõik edasi homsele. Nüüd küsin endalt millal see homme siis tuleb? Seepärast olen juba mõned aastad otsustanud elada mitte pidevalt homse jaoks, vaid ikkagi täna.

Mingi pingutus peab igas päevas ikka olema, see on nagu hügieeni küsimus. Näiteks 40 kätekõverdust ja mitte 10 000 sammu, mis on nii kuus kilomeetrit, vaid kümme kilomeetrit liikumist päevas. Kahjuks on Tallinnas vahemaad suhteliselt väiksed, nii et kümne kilomeetri käimiseks, mis oli mul aastaid New Yorgis norm, tuleb vahel ka igavaid jalutuskäike ette võtta, aga püüan selle vahemaa iga päeva sisse ära mahutada.

Õnneks on kunagi jooksmises alla saadud põhi tugev, nii et ka kümnekilomeetrine jooks pole nüüdki eriline raskus. Kuid näiteks maratonide tegemist välistan – miks peaksin end sundima millekski erandilikuks, mingi märgi maha jätmiseks? Kelle jaoks?

Ma ei nõustu osade perearstide arvamusega, et nende juurde ennetavasse tervisekontrolli pole vaja minna, vaid tuleb oodata kui juba midagi on viga. Olen hämmastusega lugenud seda ka meediast. Ma ei tea, kust selline seisukoht tuleb, sest mujal maailmas kuulen täiesti teistsugust lähenemist. Et tuleb ennetada, mis on ju odavam.

Õnneks on Eestis tugev erameditsiin, kus ei pea vaidlema, kui tahad kord aastas oma tervislikule seisundile hinnangut saada. Kuigi ma ei saa aru, miks tervisekassa ei võiks selle eest kasvõi kord mõne aasta jooksul tasuda, ma ju ometi ise maksan selle eest makse. Mulle ei meeldi kritiseerida ja viriseda. Aga see on üks valdkond Eestis, mis mulle - ja huvitav, selgub, ka paljudele mu lähimas tutvusringkonnas, on arusaamatuks jäänud. Ma ei oskagi muud lahendust leida, kui lähen erakliinikusse.

Loe pikemalt artiklist, millisest pahest sooviks Neeme Raud vabaneda ja mis on tema uusim tervisevaimustus.

Jaga
Kommentaarid