Uudne diagnoos seoses valuga on Eestis fibromüalgia (enamus diagnoose alles 2015. aastast alates), kus diagnoosini jõudmine võib kesta aastaid. Kogu selle aja jooksul kannatab inimene arusaamatute valude käes ja kuna diagnoosi ei ole siis süüdistatakse teda oma peas valude väljamõtlemises. Fibromüalgia Ühingu juhatuse liige Karl Erik Saksa sõnul ei mõista veel paljud arstid seda haigust, inimest suunatakse ise internetist infot otsima ja samas on arste, kes vastupidiselt süüdistavad patsiente aktiivses suhtluses nn dr. Google’iga. 

Dr Raili Mülleri sõnul tekitab haigus paljudel inimestel pidevaid unehäireid, depressiooni ja sealt edasi ärevust, mis muudab valu veelgi raskemini talutavamaks. Harvad ei ole paanikahäired ja atakid, millega inimesed tihti ka EMOsse satuvad. Tegemist on eluohtliku haigusega, sest nendel patsientidel on oluliselt suurem ka suitsiidirisk. 

Valuga elavatel inimestel on keeruline täita enda igapäevaülesandeid nii kodus kui tööl, see omakorda tekitab stressi. Lisanduvad migreen, lõualuuvalu, seedetraktihaigused (sh ärritatud soole sündroom). Patsient saab tavaliselt lehekülgede kaupa diagnoose ja see on kui veerev lumepall patsiendi ja ka arsti vaatest, tekitades segadust ja lootusetust mõlemale poolele.

Reumafoorumi korraldajaks reumaatilisi haigeid ja lähedasi ühendav Eesti Reumaliit, mis tegutseb alates 1991. aastast. Liidu missiooniks on toetada kõiki reumaatilisi haigeid, pakkudes igakülgset adekvaatset informatsiooni ning mõjutades osapooli, kes võivad haigete ellu positiivseid muutusi tuua. 

Meie hulgas on palju inimesi, kelle igapäevaseid tegevusi saadab krooniline valu. Seda taltsutada ei ole lihtne, aga kui käega lüüa, hakkab valu tasapisi tervist hävitama. Kuidas ravitakse kroonilist valu ja mis toob leevendust? PERH-i palliatiivravi keskuse ülemarst Pille Sillaste toob selgust.

Tartumaal elav põllumees Jaak (52) on teinud kogu elu palju füüsilist tööd ja vältinud arsti juurde minekut viimase võimaluseni. Paari viimase aasta jooksul on teda kimbutanud aga peaaegu pidevalt valu seljas või õlas. “Ma enam ei mäletagi, millal oli viimati selline päev, kui kuskilt midagi tunda ei andnud,” ütleb Jaak. “Mõnel päeval on alaselg nii mäda, et vaevu liigun. Tihtipeale tunnen valu õlas. Kummalgi puhul ei saa aru, mis seda põhjustab, sest see ei tundu olevat millegi tegemisega seotud.”

Jaak meenutab, et kui õlavalud algasid, ajas naine ta muidugi kohe arsti juurde. Mees käiski seal ära. „Natuke oli piinlik küll, teistel on ikka tõsised hädad, aga mina oma valutava käega... Perearst saatis mu röntgenisse, kõik aga tundus õlaga korras olevat. Liigeses ei leitud midagi. Arst ütles, et võta valuvaigisteid, kui on väga hull,“ räägib Jaak pisut pettunult. „Katsun aga ikka ilma läbi ajada, ma ei saa ju iga päev valuvaigistite peal elada. Abi sellest perearstil käigust eriti ei olnud.“

Arst ütles, et võta valuvaigisteid, aga ma ei saa ju iga päev nende peal elada.

Jaagu seljaga on umbes sama lugu. Midagi ei tohiks justkui häda olla, kuid ometi on selg nii õrn, et mõnikord piisab tillukesest liigutusest, kui nõks käib läbi ja mees ei saa valu pärast enam kummardadagi. Aasta jooksul on mitmeid perioode, kui Jaak on selja tõttu täiesti rivist väljas ja vaevu liigub...

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena