Jaak meenutab, et kui õlavalud algasid, ajas naine ta muidugi kohe arsti juurde. Mees käiski seal ära. “Natuke oli piinlik küll, teistel on ikka tõsised hädad, aga mina oma valutava käega... Perearst saatis mu röntgenisse, kõik aga tundus õlaga korras olevat. Liigeses ei leitud midagi. Arst ütles, et võta valuvaigisteid, kui on väga hull,” räägib Jaak pisut pettunult. “Katsun aga ikka ilma läbi ajada, ma ei saa ju iga päev valuvaigistite peal elada. Abi sellest perearstil käigust eriti ei olnud.” 
Jaagu seljaga on umbes sama lugu. Midagi ei tohiks justkui häda olla, kuid ometi on selg nii õrn, et mõnikord piisab tillukesest liigutusest, kui nõks käib läbi ja mees ei saa valu pärast enam kummardadagi. 

Krooniline valu on levinum, kui arvatagi oskame – hinnanguliselt kannatab selle all iga päev lausa 20 protsenti elanikkonnast ehk iga viies inimene, selgus 2006. aastal Euroopas tehtud ulatuslikust uuringust.

Kroonilise valu teema seletab lahti Põhja-Eesti regionaalhaigla palliatiivravi keskuse ülem­arsti-juhataja Pille Sillaste. Kuidas käib kroonilise valu ravi, millised on võimalused, miks on vahel abi antidepressantidest ja krambivastastest ravimitest ning palju muud valu kohta saad teada juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid