„Oli väga valus endale lõpuks tunnistada, et olen narkomaan.“ Eesti ärimehe lugu pikast kokaiini- ja alkoholisõltuvusest

„Edukad mehed teevadki kokat, see on normaalne,“ sõnastab Martin teatud seltskonna mõtteviisi, kus kokaiin käib pidude juurde. Ta isegi kuulus sellesse ringi, kuni sõltuvus muutis elu põrguks.

Martin on neljakümnendate lõpuaastates edukas ja tegus ärimees. Intervjuulegi jõuab ta kiirustades, sest on unustanud ennast viimase hetkeni projekti kallal töötama. Oma tarvitamisest on ta nõus rääkima põhjusel, et see on osa sõltuvusest tervenemise protsessist. „Kui sa oled ise abi saanud, siis tuleb ka teisi aidata,“ leiab ta.

Rajud peod, mille juurde käisid narkootikumid ja alkohol, olid 20 aastat Martini elu osa. 1990ndate noorena oli tema jaoks normaalne, et murede lahendamiseks ja rõõmude tähistamiseks tuli pidutseda. Kuigi ta tarvitas erinevaid narkootikume, siis kokaiini pidas ta tippude tipuks. „Kehva asja ei taha endale ju sisse vedada. Kui, siis ikka parimat.“

Alguses tõmbaski ta triipu vaid kord kuus, et alkoholi kõrval sellega peotuju tõsta. Ajaga tarbimine aina tihenes ja sellest sai iga nädalavahetuse peo käimatõmbaja. Martin arvab, et sõltuvuseks muutus segatarvitamine kümne aastaga, kuid ohumärke oli näha juba varem. „Ma ei suutnud tarvitamist lõpetada ega koguseid kontrollida. Ärkasin peale pidu suvalises kohas üles ja ei teadnud, mis ma kokku oli keeranud.“ Tol hetkel tarvitas ta siiski ainult pidudel.

Koguste suurenedes tekkis vajadus kokaiini tarbida ka argipäeval. Kui hommikul oli raske end käima saada, siis tegi Martin kohvi kõrvale esimese triibu, teise siis kui lõuna ajal tööl väsimus peale tuli ja õhtul läks tarvitamine juba täie hooga...