Ka kevadel levivad tuulerõuged. Kas ravida tohib endiselt briljantrohelisega?

Statistika järgi levivad tuulerõuged just talvisel ja kevadisel perioodil ning valdavalt laste seas. Benu apteegi proviisor Astrid Oolberg jagab soovitusi, kuidas haigel ebamugavaid sümptomeid leevendada ning haigusest tekkivaid arme ennetada.

Tuulerõuged annavad endast tavaliselt märku punaste täppidega kehal. „Tihtipeale juba osatakse kahtlustada, et tegu võib olla tuulerõugetega, kui haigus on levinud näiteks lasteaias, või kui mõni pereliige on hiljuti haigestunud,“ räägib Oolberg ning lisab, et tavaliselt tekib haigel täppide tulekuga ka palavik. „Palaviku leevendamiseks sobib paratsetamool, mitte ibuprofeen.“

„Kui märkate kehal täppe, siis võib kohe hakata tupsutama, määrides täpikestele saialilletinktuuri. Midagi halba see ei tee, isegi siis kui pärast selgub, et tegu siiski polnud tuulerõugetega,“ kinnitab apteeker. „Tuulerõugete täpid muutuvad ajaga villideks, mis on haigele väga ebamugavad ja sügelevad meeletult. See on ka põhjus, miks neid ville määrida – vähendada sügelust, sest kui villi puruneb ja tekkinud koorikut korduvalt maha kraapida, on suur tõenäosus tekitada püsiv arm.“

Tõhusad on nii traditsioonilised kui uued tuulerõugete ravimid

Traditsiooniliselt on tuulerõugeid ravitud briljantrohelisega, kuid tänapäeval on ravimite valik mitmekesisem. „Briljantroheline toimib endiselt – aitab sügelust vähendada ning värskeid täppe on lihtne ära tunda kui vanemad on need roheliseks võõbatud. Samas määrib briljantroheline riideid ja tihti ei lähe need hiljem ka puhtaks,“ räägib proviisor.

„Tuulerõugete raviks mõeldud uuemad tooted on vahu kujul, sisaldavad teepuuõli ning vähendavad samuti efektiivselt sügelust. Kuna vaht on värvitu, siis need vahendid ei määri ka riideid ja voodipesu. Tegelikult ei ole nii oluline ka uute täppide märkimine, sest neid kõiki tuleb määrida nagunii ja eriti siis kui need villideks muutuvad. Ravi eesmärk on sügelust vähendada,“ selgitab Oolberg.

Lisaks ebamugavustunde leevendamisele tuleks mõelda ka armide ennetamisele. „See on kõige levinum probleem, sest villid on väga ebamugavad ning eriti väikelastel on keeruline selgitada, et neid ei tohi sügada. Armide ennetamiseks tuleks neid võimalikult palju määrida lisaks tuulerõugete raviks mõeldud toodetega ka niisutavate kreemidega – näiteks sobivad hästi Bepanthen või Panthenol kreemid,“ soovitab proviisor ning lisab, et kuigi täiskasvanutel kulgeb haigus tavaliselt raskemalt kui lastel, siis sümptomeid ravitakse samamoodi.

„Kui lööve valmistab tugevat sügelust, võib manustada allergiaravimeid, mis vastavalt patsiendi vanusele on tilga, siirupi või tablettide kujul. Apteegist saab siinkohal kindlasti õigeid soovitusi,“ räägib Oolberg.

Tuulerõugetel on pikk peiteaeg

Kui ollakse kokku puutunud haigega, siis tuleb arvestada, et tuulerõugete peiteperiood kestab 7 kuni 21 päeva. „Seega tuleb sel perioodil olla isolatsioonis ning jälgida tervist, sest viirus on nakkusohtlik juba paar päeva enne lööbe ilmumist,“ toonitab proviisor.

Kui tuulerõugeid on põetud, siis ei tasuks samuti kohe kollektiivi naasmisega rutata. „Tuulerõuged on nakkusohtlikud eelkõige siis, kui uusi ville veel juurde tuleb. Kui aga kõikidel villidel on juba koorikud peal, siis enam haigus nakkav ei ole. Samas on see esteetiliselt üsna ebameeldiv haigus ja tavaliselt ei soovi seda põdenud lapsed ja täiskasvanud ise kohe peale haiguse lõppu rahva sekka minna,“ räägib Oolberg.

„Kui kevadel ilusate ilmadega laps kodus tuulerõugeid põeb ja palavikku enam ei ole, siis haiguse lõppfaasis ei ole keelatud õues olemine. Kui on võimalik eralduses õues värsket õhku hingata, siis see aitab tervise taastumisele kindlasti kaasa,“ soovitab apteeker.

LOE LISAKS >> Villid katsid kogu keha: silmaääri, kaenlaaluseid ja igemeid. Miks põevad mõned tuulerõugeid eriti raskelt?

Tuulerõuged võivad igal lapsel väga erinevalt kulgeda. Mõnel on vaid üksik vill ja palavikku ei tõusegi, samas teisel võib kulgeda väga raskelt ja jääda korduma. Jaana aga lapsena tuulerõugetesse ei nakatunud ja põdes seda alles täiskasvanuna, kui ootas oma kolmandat last.

Railil on endiselt meeles, kuidas tema tütar 13 aastat tagasi esimest korda tuulerõugeid põdes. Laps oli siis 2,5aastane. „Veebruaris jäi, kui haiguslaine käis rühmast üle. Arvasin, et pääsesime kergelt, sest alguses tuli kuklasse vaid üks vill, mis püsis seal viis päeva. Pärast seda tulid mõned üksikud veel kõhule ja seljale.“ Nädal hiljem hakkas neid aga muudkui juurde tulema. Tõusis kõrge palavik ja lapse enesetunne muutus aina halvemaks.

Need katsid kogu keha: silmaääri, kaenlaaluseid, igemeid, suguelundeid ja isegi sõrmeotsi. „Kui ma sellest perearstile rääkisin, siis sain kuulda, et tuulerõuged võivadki väga hullud olla. Ta palus mul villid üle lugeda,“ räägib ema. Juba poole pea pealt leidis ta 50 punni, kuid siis läks lugemine sassi. Väikesel lapsel oli ilmselt üle saja villi. Pissil käimine oli lapsele tohutult valus. Ka söömine oli ebamugav, mistõttu laps keeldus sellest