Parkinsoni päev. Kas tead, millised sümptomid viitavad tõve tekkele?

Parkinsoni tõbi on krooniline progresseeruv ajuhaigus, mis põhjustab liigutuste aeglustumist, lihasjäikust ja värinat. Haigusnähud süvenevad aastate jooksul ja lisanduda võivad tasakaaluprobleemid, kõnnakuhäire, käekirja muutus ning miimika vähenemine. Tekkida võivad ka ka psüühika- või autonoomse närvisüsteemi häired. Mis Parkinsoni tõbe põhjustab ja kes on haiguse riskirühmad?

Parkinsoni tõbi on neurodegeneratiivne haigus – ajurakkude arv väheneb. Liigutushäire tekkimisel on oluline roll dopamiini defitsiidil, mille põhjuseks on musttuuma rakkude hävimine.

Eestis on kokku umbes 4000 Parkinsoni tõvega inimest.

Parkinsoni tõbi on pika ajalooga haigus – James Parkinson avaldas selle kohta oma monograafia „Essay on the Shaking Palsy“ juba 1817. aastal. Sel ajal küll ei olnud teada haiguse tekkemehhanismid ja ravivõimalused olid tagasihoidlikud, kuid kliiniline kirjeldus vastas tänapäeva arusaamadele.

Parkinsoni tõbi avaldub tavaliselt kesk- ja vanemas eas. Üle 60 aasta vanuste inimeste hulgas põeb seda umbes 1% inimestest. Haigete hulgas on siiski ka nooremaid, parimas tööeas patsiente. Eestis on kokku umbes 4000 Parkinsoni tõvega inimest.

Haigust vallandavates põhjustes pole siiani täit selgust – teada on, et Parkinsoni tõve tekkimise risk suureneb vanusega, kuid rakkude vähenemist põhjustavad protsessid on seotud ilmselt mitmete mehhanismidega, nii pärilike kui keskkonnateguritega. Samas otsest pärilikkust ei ole, nagu ka mitte selget seost patsiendi eluviisidega, teiste haigustega, toitumisega ega läbielatud stressiga.

Milliseid sümptomeid märgata?

Parkinsoni tõve haiguspilt võib olla erinev: esmasümptomina on küll sagedaseks probleemiks värin, kuid mõnedel haigetel võib seda haiguse kulu jooksul üldse mitte tekkidagi, vaid domineerib liigutuste aeglus ja kohmakus.

Elukvaliteedi suhtes on olulised mitte ainult liikumisega seotud sümptomid, vaid ka meeleolu langus, unehäired või põiehäired. Juba haiguse algusest võib esineda ka mittespetsiifilisi sümptomeid, nagu näiteks kõhukinnisus, depressioon või kaalulangus.

Kuigi tüüpiline on aeglaselt progresseeruv kulg, võib haiguse süvenemise kiirus olla erinev, nagu ka ravi tõhusus ja ravimite põhjustatud kõrvaltoimed. Parkinsoni tõbi ei ole eluohtlik haigus ning eluiga ei lühenda, kuid halvendab igapäevase eluga toimetulekut ja mõjutab elukvaliteeti.

Eluaegne ravi

Eestis on kasutusel kõik Parkinsoni tõve ravimite rühmad, peaaegu kõik neist kompenseeritud Eesti Tervisekassa poolt 100% ulatuses. Tabletiravi on tõhus ja haigusnähtusid saab olulisel määral leevendada, kuid mitte välja ravida. Haigus siiski süveneb ja ravi on vajalik kogu elu jooksul; siiani on unistuseks jäänud ravimid, mis mõjutaks Parkinsoni tõve kulgu ja peataks haiguse progresseerumise.

Parkinsoni tõve ravis võib olla kaasatud terve ravimeeskond: osalevad ka õde, füsioterapeut, vajadusel logopeed, psühholoog jt spetsialistid; seejuures on oluline patsiendi ja perekonna-tugiisikute informeeritus ja kaasatus.

Uute ravimite otsingud jätkuvad, et leida täiendavaid võimalusi hetkel kõige efektiivsema ravimi levodopa kõrvale, mis toimib asendusravina muutudes kesknärvisüsteemis dopamiiniks. Levodopa on küll tõhus, aga selle toime võib pikaajalisel kasutamisel muutuda ebapüsivaks, põhjustades ravitoime kõikumisi koos vastutahteliste liigutustega. Raviarsenali on lisandunud pumbad, mille abil on võimalik ravimit manustada ühtlasemalt ja seega saavutada püsivam ravitoime. Lisaks on juba aastaid kasutusel kirurgiline ravi ehk aju süvastimulatsioon, mille keskuseks Eestis on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Parkinsoni päeva raames on Kliinikumis avatud näitus Parkinsoni tõvega inimeste ja nende tugiisikute loomingust. Näitus on L. Puusepa 8 lillepoe koridoris kuni maikuu alguseni.

LOE LISAKS >> Miks esineb Parkinsoni tõbe sagedamini just meestel? Neuroloog selgitab, kuidas ajuhaigused sooliselt erinevad

Meeste ja naiste aju on geneetiliselt erinev nii tervena kui ka neuroloogiliste haiguste ilmnedes. Seega on väga oluline haiguseid diagnoosides ja ravides arvestada sooliste erinevustega. Neuroloog Toomas Toomsoo räägib, kuidas Alzheimeri ja Parkinsoni tõve ning migreeni esinemine meestel ja naistel erineb.

Neuroloogia valdkonnas, nagu ka enamikus teistes meditsiinivaldkondades, on ajalooliselt uuritud rohkem mehi, kuid sooliste erinevustega arvestamine on oluline. Seda on täheldatud paljude neuroloogiliste haiguste, sealhulgas migreeni, geneetiliste epilepsiate, isheemilise insuldi, demüeliniseerivate haiguste (Sclerosis multiplex), Alzheimeri tõve ja Parkinsoni tõve puhul.

Prekliinilised tõendid viitavad sellele, et meeste ja naiste hormoonid avaldavad organismile erinevat mõju. Näiteks steroidhormoonid mõjutavad aju arengut, muudavad sünaptilist ülekannet, reguleerivad neuraalset plastilisust ja suhtlevad paljude neurotransmitteritega. Ka östrogeenidel ja androgeenidel on neuroprotektiivne mõju.