„See, et saad kümneks päevaks rohkem kui 10 aasta jooksul hooldekodust välja, näed inimesi, toaaknast merd ning sinuga ka tegeldakse, ainuüksi see väärib makstud raha! Oleme kõigile annetajatele väga tänulikud, julgeme öelda, et need olid 10 kõige õnnelikumat järjestikust päeva meie abielus,“ ütleb Kristel möödunud detsembris Haapsalu Rehabilitatsioonikeskuses veedetud ravil oldud aja kohta.

Kristelil ja Reinul on kahe peale vaid kaks töövõimelist kätt. Nad vajavad abi isegi ratastooli saamiseks, aga tähistasid hiljuti oma 15. abieluaastat ning on elus ja õnnelikud tänu teineteisele.

Rein Objartel (46) oli kuni neljanda eluaastani tavaline poiss. Ise ei mäleta ta sellest ajast muud kui vanaema käekõrval kõndimist. Ühel päeval jäi laps palavikku, mis enam ära ei läinud. Temast sai voodihaige, kes ei suutnud ennast keeratagi. Arst olevat emale öelnud, et kui poiss viieaastaselt jalgu alla ei võta, siis nii jääb. Jäigi. Diagnoos oli lastehalvatus.

„Kolhoosibuss viis mind Imastu lastekodusse,“ meenutab Rein. Tänu selle maja hooldajatele hakkas poiss end vähehaaval liigutama. „Ühel päeval tõsteti mind voodist välja põrandale ja kasvataja ütles: „Rooma!“ Tundub julm, aga veel julmem oleks olnud voodisse jäädagi.“

Rein saab oma käega tehtud ka palju keerulisemad asjad kui koera paitamine. Tema hobiks on siidimaal ja ka arvuti kasutamine on igapäevane asi.

Jaga
Kommentaarid