Armastus võidab kõik: raske liikumispuudega Kristeli ja Reinu viis kokku ajaleheartikkel, nüüd tähistasid nad oma 15. abieluaastat

Kristelil ja Reinul on kahe peale vaid kaks töövõimelist kätt. Nad vajavad abi isegi ratastooli saamiseks, aga tähistasid hiljuti oma 15. abieluaastat ning on elus ja õnnelikud tänu teineteisele.

Rein Objartel (46) oli kuni neljanda eluaastani tavaline poiss. Ise ei mäleta ta sellest ajast muud kui vanaema käekõrval kõndimist. Ühel päeval jäi laps palavikku, mis enam ära ei läinud. Temast sai voodihaige, kes ei suutnud ennast keeratagi. Arst olevat emale öelnud, et kui poiss viieaastaselt jalgu alla ei võta, siis nii jääb. Jäigi. Diagnoos oli lastehalvatus.

„Kolhoosibuss viis mind Imastu lastekodusse,“ meenutab Rein. Tänu selle maja hooldajatele hakkas poiss end vähehaaval liigutama. „Ühel päeval tõsteti mind voodist välja põrandale ja kasvataja ütles: „Rooma!“ Tundub julm, aga veel julmem oleks olnud voodisse jäädagi.“

Ühel päeval tõsteti mind voodist välja põrandale ja kasvataja ütles: „Rooma!“

Kui Rein oli esmased roomamisliigutused kätte saanud, pandi ta ette põrandale supikauss. „Et kui nälga ei taha surra, pead selle kausini roomama… Kui toit juba silmaga näha oli, tõmbasin hammastega kausi endale näo alla ja hakkasin näoli supi sees sööma. Jah, nagu koer!“

Rein leidis lastekodust endale lemmikhooldaja Helmi. „Oli kirjutamata seadus, et personal pidi lastesse ühtmoodi suhtuma, ei tohtinud mingeid lemmikuid tekkida! Tädi Helmi lasi ennast öövahetustesse panna, et saaks minuga teiste nägemata rohkem tegeleda. Ta õpetas mind rätsepaistes istuma, et saaksin ühel päeval pikaliasendist üles. Istusime seal siis kahekesi rätsepaistes ja minu jaoks oli juba see väga suur samm.“

Varsti pandi Rein ka söögilauda istuma – seoti marlimähkmetega tooli seljatoe külge. „Lusikat polnud ma veel näinudki, see seoti mulle elastiksidemega käe külge ja nii ma siis söömist harjutama hakkasin,“ kirjeldab mees ega ole pahane ühegi tollase kasvataja-hooldaja peale. Lapsi oli hooldekodus 60, aga hooldajaid vahetuses üks-kaks. Nad ei jõudnudki igaühega kauem tegeleda, kui hädapärast vaja oli.

Ühel kasvatajal käis külas kaks väikest tüdrukut, lapselapsed. Nemad tahtsid Reinuga mängida. „Hakkasid ennast üle toa põranda ühest seinast teise rullima. Mina pidin seda mängu nendega kaasa tegema. Ega ma tookord teadnud, et mu lihastele tuli see ainult kasuks. Kui ema oleks mind koju Imaverre jätnud, kes seal minuga pooleldi muldpõrandaga köögis pöörelnud oleks?“ küsib Rein, aga teab vastust niigi.

Saatuse kuri käsi

Kristel (45), neiupõlvenimega Kala, sündis koos laste paralüüsi diagnoosiga. Ainsad sammud tegi tüdruk siis, kui ema temast kinni hoidis ja lasi põrandal jalgu maha panna. „Tegelikult istusin aastaid diivanil patjade vahel või ema või vanaema süles. Ema viis mind ka Haapsalu laste sanatooriumi ravikuuridele, kus mind seoti näiteks varbseina külge, et saaksin seista. Seismise tunde sain sealt teada.“

Tüdruk elas kuni kolmeaastaseks saamiseni Kadriorus. Siis läksid tema vanaema ja vanaisa lahku, misjärel ostis vanaema korteri Lasnamäele. „Hakkasime elama kõrghoones, millest ma omal jõul mitte kuidagi välja ei saanud,“ räägib 80ndate teisel poolel oma esimese ratastooli saanud naine. Ema ja vanaema toetasid tüdrukut igal moel. Kristeli elu võinuks teha ka pöörde paremuse poole – tema ema oli nimelt kihlatud ühe soomlasega ja pruutkleidi jaoks riiegi juba ostetud. Saatus astus aga vahele.

Kui Kristel oli 17aastane, sõitsid tema ema, vanaema ja vanaisa autoga Tallinnast Koeru kanti seenele. Seal elasid vanaema vennad. Kohale nad aga ei jõudnudki, sest paarkümmend kilomeetrit pealinnast väljas toimus avarii. Hukkusid kõik kolm, Kristelit aga matustele ei viidud.

Puudega neiule otsiti hooldekodukoht, sest polnud enam kedagi, kes aitaks tal hakkama saada. Sellest ajast – nüüdseks 28 aastat – on Kristel elanud Koeru hooldekeskuses.

Koos tänu ajaleheloole

Kristel pandi ühte tuppa 77aastase naisega, peale tema majas noori ei olnud. Kohaliku lehe jaoks oli 17aastase tüdruku saabumine tollasesse vanadekodusse uudis ja sellest sündis artikkel. „Ütlesin ajakirjanikule, et kõige raskem ongi see, et ei saa omaealistega suhelda.“

Artikkel loeti selleks ajaks Imastust Eivere hooldekodusse üle viidud Reinule ette ja noormees otsustas neiule kirjutada. „Ära arva, et sina ainsana taolises olukorras oled!“ olid tema sõnad Kristelile ja ta kutsus neiu oma sünnipäevale. Kristel läkski, õigemini viidi hooldekodu bussiga. Pärast seda jäid noored kirjavahetust pidama ja Rein käis Koerus tüdrukul ka külas.

Olin ülepeakaela armunud ja nüüd saime Kristeliga vähemalt ühes majas elada.

Pastakat oli Reinul raske käes hoida, aga õnneks sai ta kirjutusmasina. Selle kinkis Eestisse humanitaarabi toonud soomlanna Eeva Pirrinen. Naisest sai justkui Reinu ristiema. Eeva vajas eesti keele harjutamiseks kirjasõpra, Rein otsis lihtsalt sõpra. Soomlanna tõi noorele mehele ka tema esimese ratastooli.

Rein räägib, et käis kuude kaupa Eivere hooldekodu juhatajale pinda, et teda Koeru üle viidaks. „Lõpuks leitigi mu jaoks koht. Olin ülepeakaela armunud ja nüüd saime Kristeliga vähemalt ühes majas elada,“ ütleb Rein ja tunnistab, et oma hinges sepitses ta juba pulmaplaane. Paljude takistuste ja nii sugulaste kui ka hooldekodu inimeste kõhklustest hoolimata sai laulatus Koeru kirikus ühel suvepäeval ometi peetud – mis sest, et sinnani kulus tervelt kümme aastat.

28aastaselt sai Reinust koolijüts. Kuna tal mingit koolitunnistust ette näidata polnud, oli Astangu kutserehabilitatsiooni keskusesse kandideerimine ja sissesaamine väike ime.

„Esimesel aastal õpetatakse selles koolis eluga toimetulekut. Et kui oled puudega, siis kuidas poes käia, süüa teha või tolmu võtta. Ja mis asi on üldse tolmulapp,“ muigab Rein.

Aeg on üks väheseid asju, mida mul on tõesti palju.

Ta peab saama ühe käega hakkama ka olukorras, kus teistel on vaja kahte kätt. „Selga ma tõesti pesta ei saa. Aga hambaid pesta, kartuleid koorida ja kurnata või pannkooke teha saab täiesti talutavalt. Ainult kannatust peab olema, eriti inimesel, kes seda kõike pealt vaatab… Minul pole kuhugi kiiret – aeg on üks väheseid asju, mida mul on tõesti palju,“ ütleb Rein naeru kõkutades.

Kord käisid Astangu kooli õpilased mardilaadal oma käsitööd müümas. Ingrid Rüütel küsis Reinu maalitud siidsalle vaadates, kuidas on võimalik ühe käega maalida. „Mina siis vastasin, et mul pole ju teist kätt!“ Reinu fotoalbumist leiangi pildi, kus presidendiproua soojalt naeratades talle otsa vaatab.

„Need, kes koolis toimetulekukursusega toime ei tulnud, ei saanud edasi õppida,“ jätkab Rein. „Mina õnneks sain, nii et järgmised neli aastat õppisin käsitööd ja ettevõtlust. Mu lemmikuteks said maalimine ja tikkimine, kuigi oleksin tahtnud arvutit õppida. Kuna mul polnud põhikooli tunnistust ette näidata, ei saanud mulle ametlikult arvutiõpet lubada. Olin bürokraatia silmis liiga loll, et õppida.“ Õpetajad olid õnneks inimesed ja Rein sai arvuti selgeks – mis siis, et ilma tunnistuseta.

Abielu ilma abieluvoodita

Kristel ja Rein on nüüdseks ühes toas elanud 15 aastat. Nad on Koeru hooldekeskuse ainus klientidest abielupaar. Tuba on pikk ja kitsas, nii et puldiga laia voodit sinna paigutada pole võimalik. Peale kahe voodi, arvutilaua, raamaturiiuli, käsitöö tegemise laua ja külmiku peavad tuppa mahtuma ka kaks ratastooli ja hooldaja koos tõstukiga. „Äratus on hommikul 6.30. Mind pannakse voodis riidesse ja hiljemalt kell seitse tõstetakse nn kraanaga elektrilisse ratastooli. Selles sõidan toast välja hambaid pesema. Sel ajal paneb hooldaja Kristeli riidesse ja tõstab ratastooli. Kell kaheksa on koridori keskel asuvas televiisoritoas hommikusöök. Istume ratastoolis kuni magamaminekuni,“ kirjeldab Rein stoiliselt oma elu. Teistsugust pole tal olnudki.

„Mul on oma kiiksud ja kompleksid ka,“ tunnistab mees avameelselt. „Kui keegi tahaks mind karistada, pangu mind voodisse ja jätku üksi – seda kardan ma kõige rohkem. Kui Imastus polnud kellelgi aega minuga tegeleda, pandigi mind voodisse ja tõsteti voodiääred ka üles! Ikka selleks, et laps voodist välja ei kukuks. Kartsin alati, et mind on ära unustatud – uks pandi ka kinni. Nüüd, kui oli esimene koroonaaeg, toimus midagi taolist ka Koerus. Osakonnas, kus olid koroonapositiivsed, pandi toauksed kinni, koridori minna ei tohtinud ja toit toodi tuppa. Õnneks olime meie Kristeliga vähemalt kahekesi.“ Mehe laual on alati pooleli näputöid ja raamaturiiulis seisab „Ristpistemotiivide piibel“ – ka need aitavad igavad toas kinni oleku päevad üle elada.

Ega tunded sellepärast ära kao, kui ühes voodis magada ei saa.

Aga armastus? Uurin kui maailma kõige tobedam ajakirjanik seda kahe voodi asja. „Ega tunded sellepärast ära kao, kui ühes voodis magada ei saa,“ võtab Rein teema ühe lausega kokku. Paari toaseina ehib siidimaal valgest luigest vesirooside keskel. Autor on Rein ise.

Vabadus nõuab pingutust

Ilma valuvaigistiteta Rein hakkama ei saa. Ta selgroog on paremale poole kõver, valud alaseljas ajavad ta ratastoolis istudes lausa krussi. Rein kannab prille tugevusega –16, mis tähendab, et kuu aega tagasi alustatud pärltikandis pilti teeb ta sõna otseses mõttes nina vastu lina. Ka Kristel on oma rüiuvaiba raami kohale kummardudes näoga kangast vaid mõne sentimeetri kaugusel. Seejuures on uskumatu, et ta saab villase lõnga nõela taha vaid üht kätt kasutades!

„Mina võtan päevas ainult ühe tableti – selle, mis aitab kehast vett välja viia,“ räägib Kristel. „Olen Reinuga võrreldes olnud aastaid väga vähe liikuv. Rein saab tänu elektrilisele ratastoolile mööda alevit sõita ja poes käia, aga mina vajan ju kedagi, kes mind lükkaks.“

Kui tahaksin minna sõbraga sööma, peaksin kaasa võtma veel seitse inimest, kes mind koos ratastooliga trepist üles tõstaksid.

Viis aastat Kristeli elust möödus ratastoolis, mida ta ei suutnud peaaegu üldse liigutada. Viimased kolm aastat on tal kergem ja hõlpsamalt liigutatav tool. „Seda jõuan ma ka ühe käega edasi tõmmata, aga ainult siledal pinnal. Õnneks on mul nüüd vabatahtlik seltsiline Kersti, tänu kellele oleme Reinuga koos isegi laulupeol käinud,“ sõnab Kristel ja on tänulik iga muutuse üle, mis talle vabadust juurde toob.

Reinu sõnul on oma elektriline ratastool muidugi väga hea. „Aga minu sõiduriist on tavalisest suurem ja raskem. Kui tahaksin minna sõbraga sööma või kultuurimajja, peaksin kaasa võtma veel umbes seitse inimest, kes mind koos tooliga trepiastmetest üles tõstaksid.“ Rein on kurb, et isegi kultuuriasutuste välisukse juurde pole kaldteed paigaldatud.

Nagu katkuhaige või kärbes seinal

Mees tunnistab, et nad on oma olukorraga leppinud. „Kuigi tahaksime oma kodu, teame, et see pole võimalik. Enne meie pulmi olid paljud hirmul: mis siis, kui me Kristeliga tite saame? Ma küsisin vastu, et kuidas me selle tite saaksime, kas kümne meetri kauguselt või. Elame tavainimestega täiesti erineval tasandil – meie näeme ju ilma ja inimesi umbes meetrikõrguselt. Tihti tunnen ennast nagu kärbes seinal, keda ei panda lihtsalt tähele või kui pannakse, siis kartusega, et äkki ta tahab midagi,“ kõneleb Rein paljude ratastooliinimeste eest. „Tänaval minnakse meiesugustest mööda nagu katkuhaigetest, sest inimesed ei oska meiega suhelda. Kuidas nad oskaksidki? Mõnikord kuulen last emalt küsimas, miks onu selles toolis istub. Aga ema, selle asemel et öelda, et see tool on onu ainuke liikumisvahend, ütleb lapsele, et lähme ära!“ räägib Rein pettunult. Eluga hakkama saamiseks õpetati Astangul õnneks ka viisakalt käituma ja suhtlema.

Ema on terve mu elu jooksul käinud mind hooldekodudes vaatamas ainult üks kord.

Kuigi tean, et see on noa pööramine haavas, küsin, mida kõike nad teeksid, kui ühel päeval ärgates imekombel saaksid. „Oh, ma olen unes igasuguseid hulle asju näinud. Isegi seda, et ajan joostes hobust taga,“ ütleb Rein. „Aga esimese asjana läheksin ma ema juurde. Ta on terve mu elu jooksul käinud mind hooldekodudes vaatamas ainult üks kord – vist 20 aastat tagasi. Ma läheksin ta juurde, sest ehk saaksin talle rohkem kasulik olla kui siis, kui lihtsalt halvatuna voodis lebasin. Ma ei süüdista ema. Vastupidi, saadan talle igal aastal sünnipäevakaardi,“ räägib Rein väga vaikselt.

„Mina läheksin ema hauale,“ vastab Kristel. „Ta on siinsamas, poole kilomeetri kaugusel surnuaias, aga ega ma sagedamini kui kord aastas sinna saa. Nüüd võtsime vabatahtliku seltsilise Kerstiga selle plaani.“

Kristeli ja Reinu silmadest ei paistagi mitte kurbus, vaid soe elujaatus.

Kes on vabatahtlik seltsiline?

Vabatahtlik seltsiline on inimene, kes panustab oma aega, oskusi ja teadmisi teise inimese vaimse ja füüsilise heaolu suurendamiseks. Seltsiliste liikumine tegutseb üle Eesti igas maakonnas ja koostööd tehakse pea kõigi omavalitsustega. Peamiselt tegutsetakse eakate ja erivajadustega täiskasvanute heaks. Seltsilised on nagu sõbrad, kellega saab näiteks vestelda, koos jalutada, poes või arsti juures käia, külastada kultuuriasutusi, teha käsitööd jne. Põhimõte ongi teha kõike koos, et sellest sünniks kasu mõlemale osapoolele. Täpsemalt saab seltsiliste tegevuse kohta uurida ja kontakti võtta kodulehelt www.seltsilised.ee.