„Need olid 10 kõige õnnelikumat järjestikust päeva meie abielus!“ Tervis Plussi lugejate annetuste abil täitus raske liikumispuudega abielupaari unistus

Möödunud aasta novembris kirjutas Maire Aunaste Tervis Plussis loo Reinust ja Kristelist, kes elavad Koeru hooldekodus. Nad on mõlemad raske liikumispuudega, kahepeale on neil kokku vaid kaks liikumisvõimelist kätt. Lugejate abiga sai teoks abielupaari unistus.

Kristeli ja Reinu hämmastav armastuse ja abiellumise lugu liigutas nii ajakirjanikke kui lugejaid. Pärast loo ilmumist sai algatatud toetuskampaania, et aidata täita abielupaari unistus minna üheskoos taastusravile, mida sellise diagnoosiga haigetele tervisekassa paraku ei rahasta. Ainus võimalus selleks on maksta teenuste eest omast taskust.

„See, et saad kümneks päevaks rohkem kui 10 aasta jooksul hooldekodust välja, näed inimesi, toaaknast merd ning sinuga ka tegeldakse, ainuüksi see väärib makstud raha! Oleme kõigile annetajatele väga tänulikud, julgeme öelda, et need olid 10 kõige õnnelikumat järjestikust päeva meie abielus,“ ütleb Kristel möödunud detsembris Haapsalu Rehabilitatsioonikeskuses veedetud ravil oldud aja kohta.

Reinu ja Kristeli muljetest loe pikemalt Eesti Naise artiklist: „Pärast 13 aastat passiivset ratastoolis istumist on võimalik inimese lihaseid tööle panna.“ Ratastoolidesse aheldatud abielupaar sai tänu lugejate abile järelravile

LOE REINU JA KRISTELI ARMASTUSE LUGU > Armastus võidab kõik: raske liikumispuudega Kristeli ja Reinu viis kokku ajaleheartikkel, nüüd tähistasid nad oma 15. abieluaastat

Kristelil ja Reinul on kahe peale vaid kaks töövõimelist kätt. Nad vajavad abi isegi ratastooli saamiseks, aga tähistasid hiljuti oma 15. abieluaastat ning on elus ja õnnelikud tänu teineteisele.

Rein Objartel (46) oli kuni neljanda eluaastani tavaline poiss. Ise ei mäleta ta sellest ajast muud kui vanaema käekõrval kõndimist. Ühel päeval jäi laps palavikku, mis enam ära ei läinud. Temast sai voodihaige, kes ei suutnud ennast keeratagi. Arst olevat emale öelnud, et kui poiss viieaastaselt jalgu alla ei võta, siis nii jääb. Jäigi. Diagnoos oli lastehalvatus.

„Kolhoosibuss viis mind Imastu lastekodusse,“ meenutab Rein. Tänu selle maja hooldajatele hakkas poiss end vähehaaval liigutama. „Ühel päeval tõsteti mind voodist välja põrandale ja kasvataja ütles: „Rooma!“ Tundub julm, aga veel julmem oleks olnud voodisse jäädagi.“