Vägivald hiilib paarisuhtesse salamisi. Kuidas lähisuhtevägivalda võimalikult varakult märgata?
Vägivald eskaleerub suhtes sageli ajaga. Seetõttu on oluline seda märgata võimalikult varakult. Mida pikemalt vägivaldses suhtes olla, seda keerulisem võib olla ka sellest väljuda. Väheneda võib usk nii iseendasse, paremasse tulevikku kui ka võimalus oma muret jagada.
Lähisuhtevägivald on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivaldne käitumine inimeste vahel, kes on parasjagu või on kunagi olnud lähedases suhtes. Lähisuhtevägivald on süsteemne käitumismuster, millega üks osapool püüab saavutada teise üle kontrolli, kasutades selleks vägivalda, hirmutamist, alavääristamist või muid allutavaid viise.
Tülitsemist tuleb suhetes ikka ette ja see on normaalne. Turvalises suhtes osapooled ei karda oma erimeelsusi väljendada. „Lähisuhtevägivalla puhul tunneb aga üks osapool hirmu ning ei saa rääkida partnerite mõlemapoolsest vajaduste või seisukohtade väljendamisest. Tegemist on süsteemsese võimuvõtmisega teise üle,“ selgitas kliiniline psühholoog Katrina Heinmets.
Mida pikemalt on inimene vägivaldses suhtes on, seda ebakindlamaks võib ta aja jooksul muutuda. Õõnestuda võib enesekindlus, usk viia ellu muutusi ning väheneda ka lootus vägivallavaba tulevikus suhtes. Samuti võib vägivaldne partner aja jooksul isoleerida ohvri inimestest, kes abiks saaks olla.
Kuidas märgata lähisuhtevägivalda võimalikult vara?
Heinmets selgitas, et kuna kujunev suhe ise on pidevas arengus, ilmuvad märgid lähisuhtevägivallast sageli suhtesse märkamatult ja koos suhte loomulike arengutega. „Sageli on nii, et kui inimene ühel hetkel teadvustab vägivalda oma suhtes, hakkab ta ka tagasiulatuvalt nägema mingeid märke, mis ehk juba ammu suhtes olemas olid,“ tõdeb ta. See aga ei tähenda, et needsamad märgid oleksid juba suhte algul inimesele selget ohtu kuulutanud. Pisikeste ja mitmetähenduslike märkide pinnalt ei saagi alati kohe must-valgeid järeldusi teha, küll aga saame pöörata pilku suurele pildile.
Kui kahtlustad, et oled ebaturvalises suhtes, siis küsi endalt järgnevad küsimused.
Kuidas ma end partneri juuresolekul tunnen? Kas ma saan olla mina ise ja end väljendada, eriti siis, kui need pole kooskõlas partneri arvamuse või soovidega?
Kas ma tunnen iseennast selles suhtes ära? On loomulik, et suhted muudavad meid, kuid kas märkan midagi sellist, mis mõjub mulle negatiivselt? Kas saaksin seda soovi korral muuta?
Kas mul on suhtes ruumi iseolemisele ja privaatsusele? Või käitub partner armukadedalt ja kontrollivalt ning tahab ülevaadet nii sellest, kus ma käin ja mida teen, kellega suhtlen, või ka ligipääsu minu kontodele, nt pangakontole ja e-mailile?
Kliiniline psühholoog soovitab proovida ka n-ö „sõbra testi“. Selleks aseta end kõrvalseisja rolli ja küsi – kui mu hea sõber, kellest ma väga hoolin, jagaks minuga sellist lugu, siis kas see teeks mind murelikuks? „See on meeletu, millega inimesed suudavad kohaneda. Kuid kui end sellest olukorrast välja tõstame ja kedagi, kellest hoolime, sinna asemele kujutame, suudame olukorda ausamalt vaadata,“ soovitas Heinmets.
Jaga ka oma pisemaid kahtlusi
Kui erinevad märgid suhtes panevad sind kahtlustama, et tegu on lähisuhtevägivallaga, on oluline jagada oma kahtlusi endale usaldusväärse inimesega. Selleks võib olla hea sõber, pereliige või kolleeg. Pöörduda võib ka spetsialisti poole naiste tugikeskusest või ohvriabist, kus seda saab teha anonüümselt. Heinmets soovitab ka teema kohta lugeda, ent seejuures olla teadlik, et lähisuhtevägivalla puhul võib partner jälgida, millised veebilehti külastad.
„Kui märkad oma lähedase juures midagi sellist, mis võib viidata lähisuhtevägivallale, siis ära jäta reageerimata, vaid leia privaatne hetk, et talle märgatut jagada ning pakkuda võimalust sellest rääkimiseks,“ julgustab psühholoog. Samas ei pruugi sõber olla valmis teemat jagama, või ta ei näe seda olukorda samal viisil, või et suhtes ongi kõik korras. Oma märkamise jagamine aga annab sõnumi, et inimene ei ole üksi. Lähisuhtevägivalda kogeval inimesel võib olla väga raske toimuvat vägivallana näha, olukorda endale tunnistada või kellelegi sellest rääkida. Seega on sõprade, pere ja kolleegide roll ääretult oluline nii märkamisel kui muutuse loomisel.
