Selga pandavate riiete nimekiri on päris muljet avaldav. Piisavalt suurte suusasaabaste sisse mahub mitu paari sokke, suusapükste all on retuusid koos sukkade või sooja pesuga. Jope all on pluus, kampsun ja soe vest või fliis. Abi on olnud ka spordipoes müüdavatest soojenduslappidest, mida saab panna saapa või kinda sisse.

Merliis Järve sõnul tekitab nii külma ilmaga probleeme peamiselt nägu. „Õue astudes on ripsmed hetkega jääs. Seega ilma suusaprillideta ei kannata ka lihtsalt jalutada. Samas suusaprillid lähevad jäässe ja mäest laskudes on nähtavus seetõttu väga halb,“ jagab ta viimaste päevade kogemusi.

Kuiv ja külm õhk võib liiga teha

„Mulle meeldib ainult väljas joosta. Jooksulindil on nüri – seal pole värsket õhku ega saa imetleda suvel linnulaulu või talvel tähistaevast ja rada valgustavat kuud,“ nimetab Teevi Pau põhjused, mis tõmbavad teda ka pakasega õue sportima.

Sama meelt on ka Maris Lillep: „Tegelikult saaksin ju oma jooksutrennid ka jooksulindil teha, kuid ma väga armastan värskes õhus viibida ning naudin seda karget õhku. Pärast tuppa jõudes on eriti hea tunne.“

Teevi peab külmaga joostes oluliseks jälgida vahemaad. Tugevate miinuskraadidega jookseb ta 6–7 km ümber. „Umbes viis aastat tagasi jooksin sarnase temperatuuriga 10 km ja sain ninaverejooksu. See ei tahtnud pidama jääda ning lõpetasin EMOs, kus veresooned kinni kõrvetati,“ soovitab ta olla ettevaatlik ja jälgida enesetunnet.